Kalle Laanet: viimased päevad olid kõhedad

Mehis Tulk
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kalle Laanet.
Kalle Laanet. Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Riigikogu valimistel meie valimisringkonnas suurima häältesaagi, 3344 häält saanud Kalle Laanet möönab, et just valimiskampaania viimastel päevadel tajus ta inimestega suheldes, et EKRE võib teha väga tugeva tulemuse.

Reformierakond sai 5. valimisringkonnas kokkuvõttes vähem hääli kui eelmistel riigikogu valimistel, kuid sellest piisas ometigi, et valimisvõit koju tuua.

Seekord tuli väga jõuliselt peale EKRE, kes võttis hääli igalt poolt. Võib-olla näpuotsaga ka meilt, aga põhiliselt Isamaalt ja sotsidelt.

Sisuliselt kadus meil pildilt Vabaerakond, aga huvitav oli ka see, et uued tulijad skoorisid väga kesiselt.

Vabaerakond uue tulijana näitas juba eelmiste valimistega, et ega need uued ikka väga hästi ei lenda. Aeg näitas, et uued ei ole piisavalt usutavad, et nad suudavad midagi ära teha. See on usutavuse küsimus.

Eks nende nii-öelda uute hulgas on päris palju vanu tegijaid.

Koit Kelder kandideeris eelmistel valimistel täpselt samamoodi. Jah, ta sai seekord poole rohkem hääli. Aga nüüd oli ta esinumber, eelmine kord Reformierakonnas vist viies. See kõik mõjutab. Kolm põhilist asja on n-ö kaubamärgi tuntus, usaldusväärsus ja koht nimekirjas.

Reformierakonna valimisnumbreid meie maakonnas vaadates tuleb välja, et kolmveerand häältest tõi kaks kandidaati.

Nii on ta kippunud olema juba üsna pikka aega. Varem tegid seda Jaanus Tamkivi ja Urve Tiidus, nüüd olen mina Jaanuse asemel.

Urve Tiidus kaotas eelmise korraga võrreldes häältes, Kalle Laanet aga kasvatas tulemust.

Siin mängib nimekirja esipositsiooni loogika. Ma nimetan neid kaubamärgihäälteks, mis lähevad esinumbrile. Kui inimene otsustab hääletada ühe erakonna poolt, siis annab ta hääle selle esinumbrile.

Reformierakonna jaoks oli seekord situatsioon erinev, kuna valimisstart tuli teha opositsioonist. 

Valitsuskoalitsioonis oled oma igapäevaste tegevustega kogu aeg meediapildis, opositsioonis tuleb tee sinna leida. Kas tegevuste või sõnavõttudega. Samas on kampaania tegemise iseloom aastatega kõvasti muutunud. Kui kümne aasta eest sai inimesed rahvamajja kokku kutsuda, kohvi ja kooke pakkuda ning rahvast tuli üsna hulganisti, siis täna see enam ei toimi. Sa pead ise inimeste juurde minema ja piltlikult öeldes ühekaupa oma mõtteid tutvustama.

Sotsiaalmeedia ja e-hääletamine – need on aina olulisemad märksõnad.

See, kui aktiivne sa oled erinevates sotsiaalvõrgustikes, võtab valimiskampaaniast üha suurema osa. Sõnumiedastuse täpsus on hästi oluline, sest informatsiooni on ääretult palju. 

Millised olid viimased valimis­eelsed nädalad ja päevad?

Meil oli oma plaan, mille me täitsime 110-protsendiliselt. Minu seisukoht oli, et viimastel nädalatel ei pea hakkama enam mingeid ekstra asju tegema. Kui plaan töötab, siis ta töötab. Tõmblemine ja emotsioonid eesmärgile ei vii.

Missugused olid kõige suuremad kartused konkurentide osas?

Eks mul jalg hakkas ikka viimasel päeval natuke värisema EKRE osas. Kuvand ja sõnumid suhtlusvõrgustikus ja ka tänaval olid ikka väga tugevalt orienteeritud sellele, et EKRE-t tahetakse valida. Ega ma ausalt öeldes ei olnud niiväga kindel, et suudame võita.

On see EKRE siis tõesti nii suur koll?

Küsimus pole kollis, vaid inimeste arusaamistes ja hoiakutes. See, mida EKRE on lubanud, pole ju tegelikult realistlik. See on lihtsalt peibutus.

Aeg näitas, et uued ei ole piisavalt usutavad, et suudavad midagi ära teha.

Kas Reformi lubadused on realistlikumad? Meenutame seda kuulsat kümne aasta tagust lubadust viia Eesti viie rikkama Euroopa riigi hulka.

See on muidugi emotsionaalne lubadus. Aga kui me võtame EKRE lubadused, kus öeldakse, et meil on kuus miljardit võimalik kokku hoida ja panustada erinevatesse tegevustesse, samas kui riigieelarve on orienteeruvalt kümme miljardit – see ei ole ju realistlik. Või see, et meil on vaja Euroopa Liidust lahkuda ja me sulgeme oma piirid. Need asjad ei ole ju tänases demokraatlikus Eesti Vabariigis võimalikud. Kõige naljakam on sealjuures, et inimesed on seda kõike kuidagi uskunud. Uskuma jäänud kuvandit, et nemad suudavad Eesti teiseks muuta.

Samas on see reaalsus. Need valijad ja inimesed on ju olemas.

See on tegemata töö. Järelikult ei ole inimestele suudetud viia adekvaatset informatsiooni. Aga absoluutselt õige, see on reaalne olukord. Ja siin tuleb peeglisse vaadata.

Kui Kalle Laanetit kui partei esinumbrit vaadata, siis ta tegi oma tulemuse ära? 

Ma ei seadnud endale mingit konkreetset numbrit, et kui palju peaksin hääli koguma. Seda on nii keeruline teha. Minu jaoks oli see juba neljas kord ja siiani ei ole ma suutnud ligilähedaselt paika panna, mis see number võib olla, sest see sõltub nii paljudest asjaoludest. Tõsi, ma olen nimetanud ennast kahe ja poole tuhande hääle meheks. Esimene kord Pärnumaal oli see number 2500, teine kord 2400, eelmine kord ka umbes sama. Esinumbrina eeldasin, et võiks koguda rohkem, aga kui palju rohkem, seda küll arvata ei osanud.

Piirkonna esinumbrina tehtud korralik tulemus, on see nüüd marssalikepike paunas?

Ma sain mandaadi olla riigikogu liige. Mismoodi ehitatakse üles fraktsiooni juhtimine, koalitsioon, valitsus – sellest on veel vara rääkida. (Eile teatas Reformierakond, et alustab koalitsiooniläbirääkimisi Keskerakonnaga – toim.) Sõltub väga paljudest asjaoludest, kuhu mingi isik kõige paremini sobib. Et kogutud häälte arv annab sulle mingisuguse konkreetse eelise, mina küll väita ei julge.

Argument oleks ta kellegi jaoks ilmselt siis, kui neid hääli oleks näiteks viissada.

Teistpidi argument, jah.

Ministriks Kalle Laanet siis ei ihalda?

See tee on läbi käidud. Teiseks, kui sa vaatad passi, siis ei ole midagi teha.

Poliitik on ju alati parimas töö- ja loomeeas...

Ütleme niimoodi, et kui teha ministri tööd pühendunult, siis kahekümne neljast tunnist jääb ööpäevas väheks. Vähemalt 2005–2007 tegin seda niimoodi. Ja kui ma lõpetasin, siis olin ikkagi läbi nagu läti raha. Seetõttu oli minu jaoks suur võimalus minna parlamenti, kus töö on tunduvalt rahulikum ministri­ametist. Aga ma olen juba öelnud ka seda, et kui hädasti vaja on ja peab vastutuse võtma, siis peab seda tõsiselt kaaluma.

Aga haamer istub pihku paremini? Soe tuba ja meeldivad inimesed ümberringi.

Eks igal pool on omad probleemid, mida on vaja lahendada. Selle viimase aasta jooksul oli minu eesmärgiks riigikogu maine parandamine, riigikogu töö tutvustamine. Selles osas on veel hästi palju võimalik ära teha. Vaatame, mida elu toob.

Kunagi öeldi, et see, mis toimub Tallinnas ja keskvalitsuse tasandil, kohapealseid poliitilisi jõujooni eriti ei mõjuta ja siinne kirbutsirkus käib omasoodu.

Eks ta mingil määral ikka ju mõjutab. Olenevalt sellest, kes on võimul riigis ja kes kohalikul tasandil, sõltub, kui palju on võimalik saada tuge inimressursi näol, teadmisi ja kogemusi, suheldes otse valitsusega. Või ka materiaalset tuge erinevate projektide elluviimiseks. Igal juhul on mõju olemas. Kui suur see on, sõltub väga palju sellest, kui palju on sul võimukrediiti ülevalpool asju mõjutada.

Et kas on otseliin või ei ole?

Otseliin valitsusse ja ka valitsuskoalitsiooni.

Otseliiniga opositsiooni pole eriti midagi peale hakata?

Seal sa saad tähelepanu tõmmata. Aga sa ei saa otseselt asju mõjutada.

Kui plaan töötab, siis töötab. Tõmblemine ja emotsioonid eesmärgile ei vii.

Täna on meil olukord, kus Saaremaa vallavanem Madis Kallas kandideeris sotside nimekirjas riigikogusse ja tema tulemus on nii ja naa (812 häält).

Kohalikke ja riigikogu valimisi üks-ühele võrrelda ei saa. Aga kui ma toon paralleeli, siis kohalikel valimistel oli tema võrreldes minuga kandidaadina usutavam. Tema ütles, et tahab saada vallavanemaks...

Aga Laaneti kohta öeldi, et ta on part.

Just nimelt. Et see ei ole usutav, et tegelikult ei taha ta üldse tulla, lihtsalt kogub teistele hääli. Ja nüüd oli vastupidine olukord, et tema kandideeris riigikokku. Ja võis tekkida arvamus, et ta tahab piltlikult öeldes siit jooksu panna, vastutus on lõpuni kandmata, ühinemine läbi viimata. Ja seepärast ei peaks teda ikkagi toetama. Aga kes see valija sisse ikka nii täpselt näeb. Küsimus on ka kuvandis, selles kui tugev on sotside kaubamärk ja milline on nende reiting.

Sotsid said riigikogu valimistel ikka üsna kõvasti lüüa. Saaremaa valla koalitsioonis on nad aga praegu juhtiv jõud. Olukord võib kujuneda ilmselt üsna pentsikuks.

Jah, aga mina olen seda meelt, et kui kohapealne võim teeb selle nimel tööd, et kohapeal elu läheb paremaks, siis olenemata sellest, et kes siin koalitsioonis on, siis peaks ka need, kes Tallinnaga seotud on, pingutama, et siin elu paremaks teha. Vähemalt mina olen sellest kogu aeg lähtunud. Kasutanud selleks kõiki oma tutvusi, võimalusi ja poliitiku ressursse.

Madis Kallas ütles valimis­õhtul tulemusi kommenteerides, et koalitsioon võetakse kokku, arutatakse kujunenud olukorda.

Jah, me kohtusime ja arutasime, kuidas võiks edasi minna, mida võiks paremini teha, aga siduvaid otsuseid ei ole veel teinud. Aga igal juhul mina kiidan teda selle eest. Ta on aru saanud, et muutusi on vaja. Aasta ja neli kuud on näidanud, mida võiks teha ka teisiti. 

Spekuleerida selle üle, kas sõltuvalt Toompeal toimuvast võiks toimuda muudatusi ka Saaremaa valla koalitsioonis, ei ole vist mõtet?

Ma ei näe küll põhjust, et me peaksime kuidagi neid asju omavahel seostama.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles