Murikal elav ukrainlane käib sünnikohas Karpaatides vaid külas

Kurtade peres tehakse sauna neli korda nädalas, seetõttu on puude tassimine üsna igapäevane tegevus.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Ligemale 40 aastat Saaremaal elanud ukrainlane Andrei Kurta on sombuse põhjamaa omaks võtnud ning sünnikohas Karpaatides käib ta nüüd veel ainult sugulastel külas.

Pammana poolsaarel Murika küla keskel maanteest mõnekümne meetri kaugusel asub kaunis majapidamine, mille peremees on Taga-Karpaatidest pärit Andrei Kurta (60).

Andrei tuli Eestisse 1981. aastal 22-aastase noormehena Saare KEK-i kutsel koos viie kaasmaalasega, kes kõik siin metsatööl rakendust leidsid. Enamik ukrainlastest läks mõne aasta pärast koju tagasi, kuid Andrei leidis endale elukaaslase ning otsustas jääda Saaremaale. 1988. aastal võeti ta ametisse metsavahina, millega kaasnes elukoht metsavahimajas Murikal. Pärast metsavahiameti kaotamist õnnestus Andreil maja erastada ja ehitada sellest hubane kodu.

Andrei Kurta sünnikodust Taga-Karpaatides Koshelovost asuvad nii Slovakkia, Ungari kui ka Rumeenia kõik umbes poolesaja kilomeetri kaugusel. Lähedal asub see kant ka Poolale. Kaunitest Karpaatidest pärit mees Saaremaale jäämist ei kahetse. “Karpaadid on küll ilusad mäed, aga siin on ilus meri,” räägib Andrei, kes enda kinnitusel soovibki elada just maakohas metsa serval.  “Nii, nagu siin, on kõige parem.”

Andrei sõnul hakkas eesti keel talle külge üsna kähku. “Aru sain juba ammu, aga kartsin vastata,” tunnistab ta laiemalt tuntud probleemi. Suhtlusbarjäärist aitas üle elukaaslane ja laste ema, kes vastas Andrei venekeelsele jutule ainult eesti keeles. Julgust kõnelemiseks sai Andrei, suheldes külas elavate laste ja vanainimestega, kes vene keelt ei osanud ja kellele sai end arusaadavaks teha vaid eesti keeles. Ka oma poja ja tütre ning kolme lapselapsega suhtleb Andrei vaid eesti keeles.

Eesti kodakondsusega Andrei oli vahepeal isegi Murika külavanem, ehkki see amet oli tema sõnul tegelikult rohkem nagu naise õlul.

 Karpaadid on küll ilusad mäed, aga siin on ilus meri.

- Andrei Kurta

Oma rahvust Andrei päris täpselt ei teagi, elus pole ka enam vanemaid, kelle käest küsida. Nõukogude passis oli tema rahvuseks märgitud ukrainlane, ent tegelikult on tema kodukandi kõnekeel ukraina keelest erinev. “Oskan vene keelt, ukraina keelt ja iseoma keelt ka. See on nagu segu ungari ja rumeenia keelest,” selgitab ta.

Andrei sünnikoha suur probleem on tööpuudus. Nagu nõukogude ajal, mil Andrei enne Eestisse tulekut lühikest aega Siberis leiba teenis, nii ei jagu seal tööd tänagi. Tuhandete Eestisse saabunud Ukrainast pärit tööliste seas on ka Andrei Karpaatides elava venna naabrid. Kolm noort meest, kes elavad Tallinnas, kuid töötavad praegu Raplas. “Ukrainas tööd ei ole ja inimesed on vaesed, Poolas on juba mitu miljonit ukrainlast,” jutustab Andrei, kes hõimuvendadel mandril ka külas käis.

Andrei ise on Ukrainas aastate jooksul korduvalt käinud, kuid sel aastal ootab ta esmakordselt Murikale külla oma vennaraasukest. Andrei omastest on tal Eestis külas käinud vaid isa, see juhtus millalgi 90-ndate alguses.

Andrei poeg Andreas.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

Viimased 11 aastat on Andrei töötanud RMK metsakasvatustalituse Edela piirkonna raietöölisena. Neljamehelises brigaadis on ka poeg Andreas. Talvel teevad mehed riigimetsades harvendusraiet, kevadel istutavad uut metsa ning suvel ja sügisel hooldavad noort metsa.

Andreas Kurta on isa sünnikohas Karpaatides käinud mitu korda ning tunneb end mägedes väga koduselt. Esimest korda sõitis ta Karpaatidesse juba kuuesena. “Rongiga nädal aega loksusime sinna,” meenutab Andreas, kelle sõnul aitab tollaseid reisimuljeid värskendada videokaamera salvestus.  Esimese Karpaatide külastuse ajal sai Andreas ka ristitud.

Karpaatide loodus on Andrease sõnul väga ilus, söögid hästi rammusad ja hinnad odavad. Kui Kurta juunior koos isaga möödunud aastal Karpaatides onul külas käis, tuli aga tõdeda, et areng on seal peatunud ja meenutab meie 90-ndaid. Teeääred ja külavahe on prügi täis, prügivedu Eesti mõistes seal puudub. Et Andreas on aga Karpaatidesse igal ajal oodatud, siis pole uus külaskäik mägede taga. Siiski on Andreas veendunud, et praegu armastab tema isa Murikat juba rohkem kui oma sünnikodu Ukrainas.

Kahe nädalaga sama ports tööd, kui eesti mees tegi kuu ajaga

Andrei Kurtaga esmakordselt 1983. aastal kohtunud omaaegse Karjalasma metskonna metsaülem Maarika Pulk iseloomustab Andreid kui eriliselt kõva töömeest.

“Ilma liialdamata jõudis ta teha kahe nädalaga sama portsu tööd, kui eesti mees tegi meil siin kuu ajaga,” räägib Pulk. Ja kuigi rängale rabamisele järgnes nädal või kaks pidutsemist, ei saanud keegi seda pahaks panna, sest kokkuvõttes oli ukrainlane teinud ikkagi rohkem kui kohalikud metsatöölised. 

Maarika meenutab, et millalgi 80-ndate esimesel poolel käis ta koos teise naisega ühe Karpaatidest Eestisse tööle tulnud mehe kutsel nende kodukohas Koshelovos külas. Seal elasid ainult naised, sest kõik mehed olid ilma mööda laiali leiba teenimas. Elu sealmail oli Eestiga võrreldes sootuks midagi muud. Poes polnud võid ega vorsti. Leiva ja saia ostmiseks tuli hommikul vara järjekorda asuda. Lehmi söödeti tee ääres kasvava rohuga ja need andsid vaid paar liitrit piima päevas.

Samas olid Karpaatide elanikud väga külalislahked ja vahetud. Mida vähegi pakkuda oli, seda nad ka jagasid. “Hirmsasti tahtsid kostitada, kutsusid külla üksteise võidu. Mis vähegi oli, pakiti kaasa,” muljetab Maarika Pulk. “Tagasi tulles oli päris häbi, kui kaalutlev ja külm on eestlane.”

Maarika hinnangul on Andrei Saaremaal väga hästi hakkama saanud ja siinse elu omaks võtnud. Andrei on kala- ja jahimees, kuulub Soela sadama seltsi. “Läbi saab ta kõigiga, tal on ikka drug (sõber vn k – toim) siin ja drug seal,” räägib Maarika. Lisaks Andreile sidus oma elu Saaremaaga veel teinegi Karpaatidest tulnud metsatööline, kuid temal ei ole siin olnud nii õnnelik elu, teab Maarika.

Tagasi üles