Kuidas teha valitsust? Sissejuhatus erialasse

Erki Aavik

FOTO: Erakogu

“See siin on õpetuseks neile, kes astuvad esimesi samme poliitikast aru saamisel. Selles klassis ei ole vanuselisi ega muid piiranguid, kooli võib tulla ka siis, kui tunnid on juba alanud,” kirjutab muusika- ja majandusharidusega saarlane Erki Aavik. “Soovitus: säilitagem rahu, sest eesmärk ei ole kellegi meelsuse muutmine, vaid iseseisva mõtlemise harjutus.”

Olukorrast riigis. Üks üsna korraliku tulemuse teinud erakond on kõik huvilised “saba peale üles” tõstnud. Millega? Mida nad teinud on? Õige vastus: esialgu mitte midagi. Peale jutu muidugi. Mis meid (muide, keda – meid?!) siis erutab? Kas kardame sõnadelt tegudele minekut? Jutu veeretamine ning lubaduste ja ähvarduste (ja hoiatuste) jagamine on poliitiku amet, midagi muud nad ju õieti teha ei saa. Nojah, koalitsioonikõneluste käigus tehakse veel üks ring varjupoksi, aga igal juhul ei tehta midagi päriselt. Esialgu.

Kogenud postiljon üldiselt koeri täiendavalt ei narri, nad on tema peale niigi kurjad. Kogenud postiljonil on hoopis vorstijupp taskus – et konflikti asemel kokku leppida.

Kuna ühelgi mustvalget poliitikat pooldaval seltskonnal praegu riigikogus enamust ei ole, pole karta tegelikku poksi, mis ringist saali ehk rahva hulka kanduks. Pigem oleks õpetlik lasta kelkijatel tegelikult näidata, kuidas eelarve ümber tehakse, koolide õppekava muudetakse, rahvusvahelisest koostööst taganemise tulemusena ilma Saksa pensionäride säästudeta (loe: Euroopa Liidu erinevate rahastusteta) hakkama saadakse.

See on kõigest jutt! 

Isegi seda meile ei näidata, sest riigi välis- ja rahanduspoliitika muutmiseks on vaja palju vägevamat kangi, kui ühelgi seltskonnal täna käes on. Ja otsesele seaduserikkumisele ei lähe ükski riigikogulaste seltskond ka mitte, seejuures pole tähtis, kas pükstes püsitakse kõlbelistel või poliitilistel kaalutlustel või omakasu või alalhoidlikkuse tõttu, peaasi, et püsitakse. Niisiis ei tehta midagi ka “pärast”.

Näiteid. Keegi lubab ajakirjanikke vallandada. Olgu, jutt käib riigieelarvest palka saavatest ajakirjanikest. Oletame, et see läheb läbi. Või et rahvusliku ringhäälingu ajakirjanikele tehakse ettekirjutused, seatakse piirangud. Mida nad seejärel teevad? Ja mida teeb seejärel vaba turu ajakirjandus? Mis juhtub ulaka ja rumala postiljoniga, kes on ekslikult arvanud, et koerad alati ja kindlalt kinni on ning postiljon neid lus­ti pärast mitu aastat narrinud on, siis, kui needsamased külakoerad lahti pääsevad? Kas on tõenäoline, et need kanged lahtilaskjad ja “järelvalvajad” ka eraettevõtlikke kanaleid ja ajalehti sulgeda püüavad? Ja kui nad peaksid nii rumalad olema, mis neist siis veel saab?!

Kogenud postiljon üldiselt koeri täiendavalt ei narri, nad on tema peale niigi kurjad. Kogenud postiljonil on hoopis vorstijupp taskus – et konflikti asemel kokku leppida. Just nii käitutakse, muide, rahvusvaheliste suhete korraldamises ehk diplomaatias. (Küüniline? Jah, aga mis teha!) Diplomaatia on ühe minu Moskva sõbra sõnul kunst sülitada kellelegi hinge nii, et tal ometigi jääb suhu kerge metsamarjane järelmaitse... Kas tuleb tuttav ette?

Tänane esimene õpetus: rääkiv pea ehk poliitik ekraanil ei kõnele sinuga. Ta kõneleb oma valijatega; kui ta on osav, siis veelgi rohkem kõneleb ta kõikujatega ehk sooga (ja see ei ole meie murdeline asesõna, vaid kujundina kasutatav maastikutüüp). Ära mine iga sõnumi pärast leili – see on ju kõigest jutt. Ja ära mine suureliseks, kui rääkiv pea siiski sinule meeldivaid mõtteid või asju räägib. Sest ka see on pelk jutt. Miks?

Aga sellepärast, et põhiseaduse paragrahviga 62 on seatud, et riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest riigikogus või selle organites. Mida see tähendab? Tal puudub riigikokku pääsemise järel igasugune kohustus oma seniste või ükskõik milliste lubaduste või ilmavaatega kooskõlas olevaid otsuseid teha. Jääb vaid tema inimlik kõlbeline latt, mille järgi tema väärtust kaaluda.

Rikuvad ülbelt head tava

Kui nüüd küsida, kas kõik on hästi? Ei ole. Valitsejatega ei ole kunagi kõik hästi, kuid sellest edaspidi. Praegu on halvasti see, et valitsuse moodustamiseks kokkuistunud poliitikud teevad kõike salaja ja lubavad oma lepingu avalikustada siis, kui see valmis on. Ega nad seadust ju ei riku (põhiseaduse § 62!). Nad rikuvad ülbelt head tava ja siiski ka Eesti Vabariigi Põhiseaduse esimest paragrahvi, mis kehtestab: “Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.” Kas tõlgendamise küsimus? 

Põhiseaduse § 1 jätkub: “Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.” Minu tõlgenduses kehtib see ka siseriiklikult ja seetõttu on valitsuse moodustamise protsess meie, valijate asi ja mitte valitud isikute saladus.

Järg tulemas...

Tagasi üles