Kuigi 35-aastane Andris Õunpuu jäi Rakverega pronksiseerias Saaremaale alla, oli saarlane oma meeskonna üks põhitegijaid ja see motiveerib nurgaründajat võimalusel veel võrkpallis jätkama.
Andris Õunpuu ketse veel varna ei viskaks
16. aprill 2019, 00:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Ei ole veel lõplikult otsustanud ja võtan pisut mõtlemisaega,” tunnistas logistikuna töötav Andris Õunpuu. “Rakverel võib olla probleeme eelarve kokkusaamisega ja teised klubid ei ole minu vastu huvi tundnud. Loodan, et kahe kuu jooksul on selgus majas.”
Õunpuu sõnul võrkpalli mängimisega raha ei teeni ja see pole jätkamise osas kindlasti määrav. Pigem on tema jaoks oluline see, kui hea punt kokku saadakse ja kas see on võimeline mängima medalile. Trennid peaksid olema korralikud ja muud asjad ei tohiks ka logiseda. Siis oleks Õunpuu nõus kaasa lööma, kui tervis vastu peab.
Viimasega on Andris Õunpuul asjad üldiselt korras olnud, kuigi hooaja teises pooles jalad enam koormusest korralikult ei taastunud.
“Aga siin on põhjus selles, et jõusaalis harjutamist jäi väheks ja seepärast kannatas ka füüsiline vorm. Samas, kui üks hüppeliigese väänamine välja arvata, pole tõsisemaid vigastusi olnud,” märkis ta. “Hooaeg näitas, et suudan noorematega veel joosta ja hüpata küll. Andres Toode usaldas mind lõpus otsustavates mängudes ka põhikoosseisu ja mul on hea meel, et sain ka hakkama. Kui oleks jäänud pingipoisiks, olnuks ka motivatsioon jätkamise osas väiksem. Aitasin igati nõu ja jõuga kaasa, klapp oli olemas, kuigi medalit oleks tahtnud saada.”