Lõpp-peatus – Kuressaare

Tõnis Kipper.

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

“Lõpp-peatus Hobujaama!” – kõik on kuulnud seda teadet, mis tähendab, et tuleb maha minna. Kõik. Lõpp. Kunagi varem pole mulle aga pähe turgatanud mõtet, et just samamoodi võiks öelda iga Kuressaarde saabuva bussi juht või siin maanduva lennuki piloot, sest praegu ongi Kuressaare lõpp-peatus,” kirjutab raadio Kadi toimetaja Tõnis Kipper.

Siit edasi ei saa enam kuhugi. Tegelikult Hiiumaale saab, aga see Hiiumaale edasi on ikka rohkem nagu mandri poole tagasi...

Juba Pytheas arvas hulk sajandeid tagasi, et siin see Ultima Thule ongi maailma lõpp ja edasi ei tule enam midagi. Nii ta purjetaski tuldud teed pidi tagasi, rõõmsa teadmisega, et ongi selle lõpu ära näinud. Toona võis see isegi romantiline tunduda, aga tänapäeval me juba teame, et maailm ei lõpe Moonsundi arhipelaagiga, midagi tuleb ikka veel ja kohe igast ilmakaarest.

Muidugi on ka meil siin olnud paremaid aegu – siit on saanud lennata Riiga ja vahel isegi Rootsi või Soome. Ja 2005 avatud ja neli suvehooaega kestnud Mõntu–Ventspilsi laevaliini graafikuid küsitakse turismimessidel siiani.

Puhtalt meie oma süü

Mida aasta edasi, seda selgemalt saame aru, millest me tegelikult ilma jäime. Ja puhtalt meie oma süül. Ventspilsi pool tegi kõik, mis vähegi oskas ja sai – esimesel korral seal käies polnud tulevase laeva sildumiskohal muud kui tsaariaegne majake kail ja sirelipõõsas, mille otsa oli tihastele pekki riputatud. Mõne aastaga tehti korda sildumiskoht, ehitati terminalihoone, aidati igal võimalikul moel.

Aga Eesti pool? Põhimõtteliselt jäeti kõik eraettevõtja hooleks, ei linna- ega maa- ega riigivalitsusel polnud enamat kosta kui mõtteline õlalepatsutus: “No-noh, tublid poisid, pange edasi!” Aga kaua sa ikka edasi paned? Ja peale maksad? Nii ongi sellest ideest jäänud vaid mälestus. Ega me saa kunagi teada, kas ja millal oleks see laevaliin kestmise korral muutunud kasumlikuks või vähemasti mitte nii kahjumlikuks... ja nüüd kõike seda uuesti alustada..? Ideid on, aga paraku ei saa ka sel suvel asjast asja. Lootus on ehk järgmisel aastal.

Variante on päevakorral olnud erinevaid – küll Riia–Kuressaare, seesama Mõntu–Ventspils, ehk isegi väikese kõrvalpõikega kõrvalsaarele Gotlandile. Jah, seesama Gotland – ta on ju siinsamas, lennukiga alla tunni, või Ahvenamaa... Naabrite juurde ei ole võimalik minna. Äkki ikka katsetaks, kasvõi suvekuudel mõned korradki? Aga pole kedagi, kes teema tõsiselt ette ja kätte võtaks. Pole riskijulgust. Raha pole niikuinii.

Mis me räägime nii kaugetest kohtadest nagu Riia või Ventspils. Kui te arvate, et Kuressaarest Kärdlasse, Haapsallu või Pärnusse lihtsalt niisama sõita õnnestub – kaugel sellest. See on otsekui raketiteadus! Kuigi kõik need linnad ju ka siinsamas käeulatuses. Ei ole nii, et istud Kuressaares bussi ja tuled Kärdla keskväljakul või Haapsalus maha. Ega ikka ei tule küll.

Pärnusse saab läbisõitvate bussidega paar korda päevas, aga tagasipiletit Pärnust osta ei saa.

Nii seisad posti all ja loodad, et äkki ikka on veel mõni vaba plats. Ja tagasi koju peab tulema õhtul poole seitsme paiku. Sest hiljem ei liigu siiapoole enam miski. Kui laevad isegi suvel oma öiseid reise teevad, on sellestki vähe abi. Niipalju siis suvepealinna toredatest suveüritustest. Või pärnakate võimalusest käia meie üritustel. Mõni erategija on suviti katsetanud ka Kuressaare–Pärnu liini elus hoida, aga seni on need tulnud ja läinud, tea, kas sel suvel viitsib keegi katsetada?

Miks peab olema ebamugav?

Hiiumaaga on see tore lugu, et kui Kuressaarest Triigi sadamasse veel saab ja laevaga üle ka, siis Sõru sadama kai peale sa istuma jäädki, kui sul endal rattaid all ei ole. Sellest kõigest on räägitud aastaid, aga tegelikkus on nagu on.

Loomulikult, kui ikka väga-väga-väga tahta, siis saab igale poole. Istud mitu korda ümber ja ootad ja sõidad Haapsallu näiteks läbi Tallinna... Aga mille paganama pärast peavad nii elementaarsed asjad nii keerulised olema? Nii popp on praegu rääkida, et inimene tuleb oma mugavustsoonist välja tuua, aga öelge, mille pärast mul peab kogu aeg ebamugav olema?

Minu vanaisa Willem armastas ikka öelda: parem ise teha kui teisi käskida. Ehk peaksid saarlased oma naabritega rohkem seljad kokku panema, ja midagi lõpuks ära tegema? Aga ei saa ju omavahel kokku, pole ühendusi...

Võib-olla peaksid saarlased siinkohal nõudlikuma pilguga ka riigiisade poole vaatama? Kas see ei peaks ka riigi asi olema, et ääremaadel lõpp-peatusi vähemaks jääks? Ja seekord tahaks ikka midagi enamat kui mõttelist õlalepatsutust: no-noh, tublid poisid, pange edasi!

Allikas: Vikerraadio päevakommentaar

Tagasi üles