Millist kesklinna me tahame?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunagi räägiti, isegi mitte ainult et räägiti, mõeldi läbi, projekteeriti, kuulutati välja parim töö, mida siis linna kultuurikeskuse fuajees projektijoonisena koos teiste konkursitöödega eksponeeriti, ja lubati peagi ka ehitama hakata.
Siis lükkus kogu lugu mingitel põhjustel poole aasta võrra edasi ning selgus, et projekt vajab muutmist ja jälle ei saadud töödega alustada, siis ei räägitud ka enam ja nüüdseks on kogu lugu paljudel meelestki läinud.
Mis lugu see siis oli, millest kunagi räägiti: nimelt Kuressaare kesklinna ümberehitus- või siis ümberkujundustööd, mille tulemusel pidi linnapildis üks oluline koht uue ilme saama ja ka jalakäijasõbralikumaks muutuma.
Kõik see sai alguse vististi 2003. aastal, kui ideekonkursi võitjaks kuulutati OAAS arhitektide OÜ poolt loodud projekt “Sõõrikud”, autorid Maria Pukk ja Ivar Lubjak. Korraldatud konkursi eesmärk oli saada keskväljaku uue kujunduse projektlahendus, sooviga laiendada Kuressaare vanalinnas jalakäijate tsooni, mida nägi ette ka kesklinna detailplaneering.
Kuhu kogu lugu toppama jäi, ei tea. Hetkeseis meie linna esindusväljakul ei ole suurt kiita. Keskväljaku endise ringliikluse muutmine kahesuunaliseks autoteeks on igati loogiline, kuid see ei ole ju olukorra lahendus.
Ka tolleaegse Kuressaare abilinnapea Urmas Sepa sõnul loodeti väljaku ümberkujundamine lõpetada Saaremaa süvasadama valmimisega umbes ühel ajal. Ei ole selle loo eesmärk kedagi süüdistada, vaid aru saada põhjustest, miks siis ikkagi ei läinud nii, nagu planeeritud oli? Kas tolleaegne linnavalitsus ei näinud veidigi ette võimalikke ja ka võimatuna tundunud lahendusi? Igatahes hetkepilt liiklusmärke eiravatest öistest “lapsautojuhtidest”, keelumärkidest ja ajutistest liiklustõketest keskväljakul jätab kujunenud olukorrast veidi väsinud mulje.
Tahaks loota praeguse linnavõimu konstruktiivsele suhtumisele ja suutlikkusele olukorrale mingi hinnang anda.
See lugu on kuskil ammu oma vastust oodanud. Hiljutine külaskäik Rakverre jättis Virumaa pealinna keskusest meeldiva mulje ja seda sellepärast, et võrdlus mõne aasta tagusega oli veel mälupiltides olemas. Mitte et mulle Rakvere kesklinna kujundus nii väga meeldinud oleks (see on maitse küsimus), vaid oluline on see, milline muutus on toimunud.
Kuressaare südalinnal on arhitektuurilised eeldused olla linna keskus, ilus ja väärikas. Kultuuriväärtuslik ja eetiline pilt meie linnaruumist loob eelduse, et kõik, ka selle linna elanikud, suhtuvad tehtusse uhkuse ja lugupidamisega – ehk kui prahti maas ei näe, siis ei kipu ka ise kommipaberit tänavasillutisele pillama.