Ühe valla piiridest kaugemale

Foto: Saarte Hääl

Kes ei oleks kuulnud ühest Eesti tuntumast voortantsust – Mustjala pulmarongist. Tarvanpää seltsi pillirühm on välja andnud CD-plaadi, kus pooleteist minuti jooksul saab kuulda lugu “Mustjala paarisrong”. Minu andmetel on see ka kõik. DVD-d Mustjala pulmarongiga müügilt ei leidnud.

Kui Sulev Keedus lubas Mustjala inimestele, et ta filmib pulmarongi, siis loodetavasti ta seda ka tegi, tal on vastav materjal olemas ja selle võiks ta omaette filmina kindlasti välja käia. Muidugi pole see nii “müüv” ega hoopiski nii hingekriipiv nagu Mustjala eluheidikute pihtimused, aga kultuurilooliselt on see hindamatu väärtusega.

Praegu on ju veel tegijaid, kaadris olid päris noored inimesed kõrvuti eakamatega õhinal pulmarongi-mängus kaasa löömas. Leian, et see on Keeduse kohus Mustjala asisema rahva ees, selline etnofilm kiiresti kokku monteerida ja vallale kinkida.

Ent asja juurde. Mustjala valla kultuurielu on kindlasti huvitav teema, kuid Keeduse film tegeleb probleemidega, mis ulatuvad ühe valla piiridest kaugemale, puudutavad tegelikult iga Eesti valda ja äratavad igas vaatajas mõtteid, etteheiteid, küsimusi.

Mida on praegune Eesti vabariik ära teinud selleks, et äärealade (aga mis siin rääkida ainult äärealadest) nõrgemaid alkoholi küüsist päästa? „Mönuga vötmisest” ma ei räägigi. Maapoodide alkoholivalik on üllatavalt rikkalik ja poed lahti poole ööni. Vahepeal tekkis koguni uus mõiste – pood-baar –, et õigustada joomist poe ruumides või õues. Poodide ümber kogunevad joodikud pole harulduseks üheski maakohas.

On need mahakantud inimesed? Keegid, kes elavad oma maailmas, olgu ümbrus milline tahes ja võimul kes tahes? Kas tõesti ei saa neid enam keegi aidata? Meie riigil pole tegelikult võimalik maha kanda mitte ühtki inimest, sest inimesi on meil vähe. Ja kui me tõesti neid, kes juba põhjas, aidata ei suuda – kuigi peaks proovima –, siis ärgem vähemalt tekitagem joodikuid juurde.

Eesti kiire edu kipub olema nagu Peterburi linn – ehitatud nende luudele, kes alla jäid. Ma usun küll, et Mustjala sotsiaaltöötaja hoiab lastega joodikute peredel silma peal. Aga on väljendatud ka seisukohta, et tegemist on oma maailmas elavate heidikutega, kellega enam ei tasugi vaeva näha. See võib ju nii olla, aga ometi on sellises suhtumises midagi variserlikku.

Miks halavad mitmed ennast õigustada püüdes, et vaesed Maarika ja Tooma lapsed, nüüd saavad Keeduse filmist kõik teada, kui jubedad jotad on nende vanemad? Aga kes seda siis Mustjalas veel ei teadnud?

Tõsi jah, nende uksest sisse polnud kõik ehk veel astunud. Aga küllap oligi õige vaatajaid ka nende juurde koju lasta, sest nüüd on nende pere probleemide nägemiseks avanenud paljude silmad ja lapsi haletsevad ka need, kes neid seni kui joodikute lapsi lihtsalt parastasid ja mõnitasid. Naiivne on arvata, et alles nüüd hakatakse neid lapsi koolis kiusama vanemate pattude pärast. Tean Mustjala koolis lapsi, keda kogu aeg selle pärast on kiusatud. Nad ise on mulle seda kurtnud.

Keeduse filmist jääb järele mõru ja kibe maik ning seda mitte ainult traagika pärast, mida see film vaataja ette halastamatus realismis laob. Tekib ka küsimus, kas ikka nii on õige, kas nii tohib, kus läheb piir eetilise ja ebaeetilise vahel ja kui suuri ohvreid kunsti nimel võib ja peab tooma. Mark Soosaar näiteks keelas oma “Kihnu mehe” näitamise kahekümneks aastaks. Et selles esinevaid tegelasi mitte solvata.

Keeduse filmi puhul on liikvel jutud, et filmi tegelasi joodeti. Liiguvad ka

jutud, et meie ääremaade elanikke ei jooda mitte üksnes filmitegijad, vaid ka nt parteide juhtivad tegelased valimiste eel ja ajal. Eetilisuse piirist on sel juhul ammu üle astutud ja mitte lihtsalt kunstitegijate, vaid lausa poliitikute poolt. Kui see nii on, siis peaks sedagi uurima ja aru andma kutsuma mitte ainult Keeduse, vaid ka rahvale alkoholi jaganud poliitikud.

Joomatõbi võib süveneda tublile töömehele tasuks antud viinapudelitest ja seda hoitakse üleval riigi lõdva alkoholipoliitika ja amoraalsete poliitikute abiga. Värisevate kätega Eti jutustab filmis, kuidas ta varem valmistas uksi ja aknaraame. Aga kas tasuks oli pudel? Küll oleks ehitusbuumis Saaremaale praegu kunagise Eti suguseid tublisid puidutöömehi juurde tarvis!

Keeduse film ja sellega seotud võimalik ebaeetilisus on vaid üks lüli ahelas. Aga lüli, mis terve ahela paljastab, seni varjatud haiguse kõigile nähtavaks teeb. Selles mõttes on iseenesest vahest vaieldava moraalsusega filmil ometigi suur mõju. Eesmärk pühitseb abinõu? Film on meid tublisti raputanud. Inimesed on hakanud rääkima asjast, millest muidu vaikitakse.

Üks film on rohkem ära teinud kui kümned joomise-vastased artiklid, seminarid ja konverentsid. Aga kahjuks kellegi inimväärikuse alandamise ja solvamise hinnaga. Kas sellega saab nõustuda? Kas see pole mitte sama ebaeetiline ja kuritegelik kui lasteporno – mõlemal juhul kasutatakse ju ära süüdimatuid. Võrdlus on kohatu juhul, kui see film neid, keda päästa saab, mõtlema paneb, aitab. Miks mitte ka Toomast ja Maarikat, tegelikult ju ilusaid, veel noori inimesi, kenade laste vanemaid.

Kindlasti ei tahtnud Keedus oma filmiga kedagi solvata, pigem ikka aidata. Mõistan aga ka Mustjala inimeste šokki ja ehmatust. Kindlasti küsisid paljud neist endalt – miks valis Keedus selle filmi toimumiskohaks Mustjala? Juuakse ju igal pool. Aga Saaremaa uus sadam ehitati just Mustjala valda. Lootuses, et see inimestele tööd annab, elu parandab, valda raha juurde toob. Sadam tõmbas vallale paljude tähelepanu, kellel sellest paigast erilist aimugi polnud. Kas sadam olukorda ka tegelikult parandada ja leevendada aitas? Eks sellelegi küsimusele otsib Keeduse film vastust.