Keksuta keskkonnakaitse – saab ka sedamoodi!

Foto: Saarte Hääl

Ta on sada protsenti saarlase verd, suguvõsa ajaloost ei ole leitud mitte viikingipoegagi. Ta ise ütleb selle kohta: “Lootusetu olukord, see-eest veri on kange!” Küllap ka alalhoidlik, sest vihastas ta viimati 9 aastat tagasi.

Juulis, suvepuhkuse ajal läheb ta “Sophiaga” merele ja võetakse ehk vastu Saaremaa merispordi seltsi liikmeks: “See on parim purjetajate seltskond.” Puhkus otsas, jätkub senine elurütm – viis päeva mandril 12-tunniseid tööpäevi tegemas, nädalavahetustel kodus. Aga ta ei kurda. Kui üldse räägib, siis tõsist juttu. Kui otsa vaatab, siis tähelepanelikult.

Kui lubate, siis küsin kohe vestluse alguses ühe raske küsimuse. Kodust ja perest pikalt eemal olla on alati keeruline, aga õnneks paistab töönädala lõpp ja pikem puhkus. Mis teile mõtlemata meenub, kui ütlen “Saaremaa”?

Kodumaa! Saaremaa on minu kodumaa, ehkki Eesti Vabariigi kodanikuna tunnen uhkust kogu Eesti üle. Aga kodutunne on Saaremaal. Kadakate ja suitsusauna lõhn. Siiamarja maitse – kui olin laps, püüdis isa sügiseti siiga. Siis sai siiamarja süüa suure supilusikaga suurest kausist, niipalju kui isu oli. Ja muidugi hea meistri tehtud saare õlle maitse – see on suurepärane! Seda õlut peab oskama juua, rumala peaga ei maksa maitsma minna.

Keskkonnaministrina on teie ülesandeks tegelda terve Eesti looduskaitse- ja keskkonnaprobleemidega. Millised on need valupunktid, millele tähelepanu pöörata?

Meie õnn ja õnnetus on põlevkivienergeetika. Jumal tänatud, et meil on põlevkivi – see annab riigile energeetilise sõltumatuse. Aga see, mis pärast energia väljavõtmist järele jääb, on päris jube. Kas teate, et aastane kogus põlevkivijääke kataks Eesti ühtlaselt 7 cm paksuse kihina? Tohutu reostus. Me peame oma ressursse säästlikumalt kasutama.

Teine teema on merereostus – peame valmis olema hädaolukorraks, meil peab olema vastav tehnika ja koolitatud inimesed. Õlifond ei ole eesmärk omaette, küsimus on, kas meil on olemas tõrjetehnika ja võimekus. Kui valitsus otsustab, et Õlifondi sellisel kujul ei ole tarvis, tuleb need investeeringud teha riigieelarvest.

Suur mure, mis tahaks lahendamist, on maareformi-teema. Maade küsimus on meie omanike ühiskonnas inimeste jaoks oluline. Kõige raskem osa, tegelikult küll viimane sabaots, on ju tegemata – need maad, mis kedagi eriti ei huvita, tuleb samuti reformida. Kes seda teeb? Praegu on need suhted, mis puudutavad riigi poolt maade rentimist ja kasutusse andmist, keerulised. Ka see küsimus on üleval, kui palju vajab maad riik, kui palju kohalikud omavalitsused. Kui suudaksime nendes küsimustes kokkuleppele jõuda, oleksin väga rahul.

Kui palju peegeldab Saaremaa kogu Eesti olukorda? Kas ta on väike Eesti mudel või “meretagune asi”?

Saaremaa on nagu täiesti omaette riik. Loodus ja keskkond on siin eriline, kordumatu. Neid probleeme, mis on mujal Eestis, siit ei leia. Näiteks põlevkivi probleem jääb saarlastele täiesti võõraks.

Saaremaa edasine areng sõltub paljuski põllumeestest, sellest, kui palju jõuavad nad osta väetist. Praegu on siinne keskkonnaseisund pidevalt paranenud, siin võikski paikneda Eesti maheregioon. Minu sõnum saarlastele on: arendage mahepõllumajandust! Neid, kes on nõus maksma puhtama ja tervema elu eest, on järjest rohkem.

Mulle meenub Saaremaa keskkonnakaitsega seoses pikk kohtuvaidlus süvasadama teemal. Nüüd on kerkimas uus probleem: kas teha püsiühendus või mitte? Ja muidugi Natura alad, mille rohkuse üle on saarlased kurtnud; ka püsiühenduse puhul võib just Natura saada võtmeks, mis Saaremaa igavesti lukku, teisisõnu raskesti ligipääsetavaks jätab.

Ma usun, et süvasadam läheb mõne aasta jooksul ilusti käima. Vaimusilmas näen, et kui teisel pool on püsiühendus mandriga, sadama roll muutub. Ma ei räägi kaubaveost, kaupu saab ju tuua meritsi otse Tallinna piirkonda, kus neid tarbitakse. Turismimarsruutide puhul aga avaks püsiühendus praeguse pudelikaela ja suvel saaks Saaremaalt välja.

Natura osas viskaksin kivi Euroopa Liidu kapsaaeda. Mäletan selgelt, oli aasta 2004 ja olin Kuressaare linnapea – jutt käis Natura eelvalikualadest. Nüüd aga selgub, et tegu on lõppvalikuga ja terve hulga piirangutega.

Kui riik tahakski teha kordusinventuuri ja otsustada, millised maad esitada lõplikult Natura 2000 nimekirja, öeldakse, et midagi enam teha ei saa. Millal see muutus toimus? Euroopa ei taha midagi eriti kuulda väljavõtmisest, asendamisest. Ja kui tahaksimegi iseseisvalt otsustada, siis EL direktiiv, mille Eesti on ratifitseerinud, ütleb selgelt: kus on loodusväärtused, seal tuleb kehtestada Natura ja majanduslikud aspektid ei tule arvesse.

See, millised alad esitada, oli meie oma valik. On raske öelda, miks üle pingutati. Ilmselt lubati, et Natura ei tähenda midagi, ei too olulisi piiranguid. Täna aga selgub, et see pole nii, regulatsioonid on järjest karmimad. Oleme väheseid “rohelisi oaase” Euroopas, meil on, mida kaitsta. Olgem siis selle üle rõõmsad!

Saarlastel nagu teistelgi on õigus nõuda riigilt maa vahetamist või kompenseerimist, kui selle sihipärane kasutamine on Natura tõttu takistatud. Kõikidele kindlasti samaväärset maad ei jätku, aga kõik ei tule ka küsima. Kui pole võimalik vahetada, siis kompenseerib riik maa rahas.

Püsiühendus puudutab iga saarlast. Kui uskuda keskkonnakaitsjaid, siis neid, kes on selle poolt, on vähem kui vastaseid. Mida näitavad küsitlused? Mida räägivad saarlased?

See ei ole tõene informatsioon. Viimane küsitlus näitas, et 64% saarlastest on kindlalt veendunud ühenduse vajalikkuses, 20% olid pigem poolt ja ülejäänud ei olnud veel seisukohta kujundanud.

Vastuseisjate põhiliseks argumendiks on saarelise omapära kadumine. Mina leian, et sild seda omapära küll ei riku. Seda teevad ikka inimesed. Mis puutub silda kui arhitektuurilisse nähtusse, siis insenerina näen mõlemat – nii funktsionaalset kui ka emotsionaalset poolt. Hea, kui saab sõita üle silla. Ilus on, kui üle väina on arhitektuuriline pärl, mille üle võime uhkust tunda.

Kui omavaheline vastasseis saab ületatud, jääb ikkagi peamine küsimus: mida näitab alustatud keskkonnamõjude hinnang (KHM). Oleme plaanidega otsapidi Natura alas, just sellepärast arvan, et silla ehitamine otsustatakse Euroopa Liidus. Aga ma olen positiivselt meelestatud. Kui KMH on objektiivne, tuleb sild või tunnel – see, millel on väiksem mõju, aga ta tuleb!

Ühe põlise saarlase jaoks on meri, mis “annap ja vötap”, väga tähtis. Olete muret tundnud kalavarude vähenemise üle. Ehkki omajagu süüd võib selles olla nii plahvatuslikult kasvanud kormoranide populatsioonil kui ka võrke lõhkuvatel hüljestel, ei püüa nemad merd päris tühjaks.

Kalandus, see on saarlastele valus teema. Tahaks merel käia ja kala püüda, aga kala pole! Varud on drastiliselt vähenenud ja kui laseksime kõik tahtjad merele, siis kahanevad kalavarud alla selle punkti, kus loodus veel suudab neid taastada. Osa teadlasi on seisukohal, et kalapüük tuleks umbes viieks aastaks üldse ära keelata, et varud taastuksid. See pole teostatav, sest kala ei püüa ainult rannakalur. Räime ja kilu populatsioon on normaalne, seda püüki saab teha.

Kormoranidega on keeruline midagi ette võtta, neid on juba nii palju, et arvukust peaks hakkama looduslikult reguleerima. Ka hüljeste arv on kasvanud – viigreid on meie vetes umbes 1500 ja hallhülgeid 3000 ligi. Nii ongi teemat arendatud, et kas peaks hülgeid küttima hakkama. Ma ei ütle, et seda pooldan, aga Rootsis ja Soomes kütitakse hülgeid piiratud arvul juba 10 aastat. Nii kontrollitakse nende arvukust. See, et Eestis saaks kunagi iga jahimees hülge küttimiseks loa, ei tule kõne alla. Äärmisel juhul võiks neid mehi olla kolm-neli-viis ja nad peaksid olema saanud väga hea ettevalmistuse.

Eelmine keskkonnaminister rõhutas tihti oma metsanduse tausta. Teie kohta on arvatud, et olete kuiv ametnik – anekdoote ei räägi, meedias mahlakalt ei väljendu… Küllap ei ole ka loodusega mingit tõsist sidet. Kuna teie lapsepõlv möödus Kihelkonnal ja seal on praegugi teie maakodu, siis kahtlustan, et ütlejad ei tea täit tõtt.

Vilsandil olen käinud lugematu arv kordi. Rahvuspark ja Viidumäe on põhjalikult läbi uuritud. Saaremaal ei saagi elada, kui ei hinda siinset loodust ja saarelist elurütmi! Maakodus käin tänaseni ennast “laadimas” ja maatööd tegemas.

Mis puutub poliitikasse – olin ligi 9 aastat Kuressaare linnapea ja sain selgelt aru, et inimesed tegelikult ei oota valitsejatelt ja riigipeadelt seda, et nad oleksid vinged nalja- ja pullimehed. Tahetakse ausust, järjekindlust ja stabiilsust. Keegi ei oodanud, et lähen linnapeana üritusele ja räägin anekdoote. Inimesed vajasid usaldusväärset linnapead! Ministriametis kulub kindlasti paar aastat, et see usaldus tekiks. Protsessid on pikemad kui omavalitsuses, järelduste tegemine aeganõudev.

Enesekiitusega on mul vilets lugu, kohe kuidagi ei meeldi. Saarlastel on ütlemine, et on mehi, kellel tuleb keks peale – see kannatatakse ära. Aga nendest, kellel keks pealt enam ära ei lähegi, lugu ei peeta.

Kuidas teil siis keksiga lugu on? Valmiskampaania ajal ei paistnud see sugugi silma, nüüd ka... ainult töö ja töö, igav hakkab ju! Äkki ei jäägi kellelegi meelde, et kord oli meil keskkonnaminister Jaanus Tamkivi?

Ütlen ausalt – poliitikas ei saagi teisiti, kui mõnikord kohe peab keks peale tulema. Ehkki ma üritasin hoiduda, siis reklaamid olid ikka sellised, et oi, mina olen tore mees! Valimiste ajal teisiti polegi eriti võimalik.

Ma ei ole kunagi pingutanud kunstlikult meelde jääda. Tööga usalduse teenimine võtab aastaid aega. Ja mulle meeldib mitteametlikus seltskonnas nalja teha, sellist sooja ja pehmet nalja nagu hiidlaste ja saarlaste vahel näiteks. Teise halvustamist iseenda upitamise arvel ma ei salli. Eks seda saa siis näha, kui ma siin lõpetan, mis minust meelde jääb.

Te mõjute erakordselt tasakaalukana. Muidugi tahaksin ma öelda, et sellist keskkonnaministrit võiks usaldada. Aga ootame-vaatame. Tahaksin lõpetuseks teada, mis teile elus tähtis on? Mis võiks olla hea elu(keskkonna) valem?

Inimlikud väärtused on kõige olulisemad! Kui vaatame materiaalset poolt, siis ole sa kui rikas tahes, on selge, et viit ülikonda korraga selga ei pane ega võta neid ka kalmistule kaasa. Kuigi vajadused peavad olema rahuldatud, ei peaks oma varanduslikku seisu üle tähtsustama. Kui on katus pea kohal, leib laual, pere kodus ja lapsed koolitatud – eks see ju ongi õnn.

Mind teeb murelikuks tendents, et täna asendavad lapsi pensionisambad, investeeringud ja pangaarved. Enam pole ju elulist vajadust lapsi saada selleks, et vanaduses toime tulla. Kuid ärge unustage emotsionaalset poolt – üksi vana olla on väga kurb, isegi kui sul on palju raha.

Keskkonna loomine algab iga inimese seest. Ja selleks, et näha, milline keskkond sinus valitseb, tasub õppida kõrvalt vaatamise oskust. Kui on mure, tuleb ennast mõelda sellest väljapoole ja vaadata kõrvalt, otsida lahendusi. Lärmamine, vihastamine, enda sisse kurja kogumine ei ole mõistlik – see on ressursi arutu raiskamine.

Ma olen rikas inimene. Mu mõlemad vanemad elavad ja on terved, mul on kolm last: poeg 23, tütar 21 ja noorem poeg 7-aastane. Ma olen oma lähedaste jaoks olemas ja nemad minu jaoks.

Ja veel – tänu jumalale, et Saaremaal ei hakka me kunagi elama nii nagu Tallinnas või New Yorgis! Me oleme väga õnnelikud inimesed!