Mägilastüüp

Praeguse aja lembelauludes ei räägita armastusest ilusasti. Ei ole neis lauludes igihaljaid sõnu „kosjaviin“ ja „mõrsja“. Tõlgitudki on need võõrast keelest. Kas tunded on ikka olemas?

Aga kord oli nii: nad armastasid, aga abiellu ei astunud. Nad ei olnud ka „üleaisalööjad“. Temake – uje täisküps külatüdruk. Tema – samuti saarlane, aga mägilase tüüpi mees.

Tema oli pisut kongus ninaga, tumedanahaline, pikka kasvu ja üldse mitte paks. Mosfilmi filmides näidati neid uljastel hobustel kihutamas, ratsutaja seljataga lehvimas must keep – kantis õlgadega burka.

Sigaretikarbil Kazbek ilutses sellise mägede poja siluett. Kõik pidi kajastama julgust, uljust, ürgset mehelikkust. Pole siis imet, et tüdruk, näinud oma töökohal sarnast autojuhti, lõi temast enda jaoks romantilise peigmehe kuju.

Tüdruku vaimustet jutt jõudis autojuhini. See oli noormehele meeltmööda, ta kutsus neiu kinno. Filme see mees teadis. Kõik, mida koos vaadati, olid hea lõpuga ilusad armastuslood.

Neiu ei osanud olla pealetükkiv, ootas ja uneles armunu roosas udus. Nad olid karskete elukommetega nõukogude noored, kuid ühe eluetapi lõppu nägi neiu muidugi abielusõrmuse sõrme saamises.

Tuli päev, mis oli mägilasele vist elu raskeim. See poissmees oli erandlik – mõtles abielule ning LASTELE. Aga et olla õnnelikult abielus, peab olema terve keha ja terve vaimuga.

Detsembris uputab hämarus juba varakult valguse. Hallnukral päeval seisis Tema Temakese ukse taga, pisike näärikuusk käes. Külalisele ust avades tundus tütarlapsele, et tuba täitus imelise säraga, valgus justkui ümbritses tulijat. Selle valguse nimi olla halo, kirikuraamatutes paistab see valgussõõrina pühameeste pea ümber.

Piiga muutus ülemeelikuks. Haaras kuuse, keerutas ümber noormehe, andis selle habemeädalale musimopsu. Tulija aga lausus kainestavalt: „Näen, et mu tulek teeb sulle rõõmu. Pane nüüd kuusk eemale – räägime!“

Järgnes jutt, mis jäi neiule meelde igaveseks. Sõber rääkis oma elust. Pealesõjaaeg. Külapoisi soov saada kodust kaugemale. Õppis autojuhiks, see amet oli noorukitele alles uudne. Eesti oli paranemas sõjahaavadest. Teeäärsetes kraavikallastes aga varitses veel surm miinide näol.

Kaks verivärsket autojuhti vedasid Sinimägede metsast palke. Tema sõitis ees, koormas lühemad puud. Tagumisel autol vibreeris koorem üle tagaluugi. Vist sattus puulatv koormast puutuma teeveerde peidetud miini. Kõrvulukustav kärgatus, ja tagumisest autost jäi järele hale sodihunnik. Aga ka saarlane sai miinikildudest selga haavata.

„Tahad, näitan oma haava-arme? Tänu operatsioonile jäin ellu, aga killud sandistasid mehe. Ah, mis! Minust polegi mingit meest. Olen invaliid! Sa pead teadma, et mitte ühegi nooriku toas ei hakka tatsuma minu lapse jalg!“

Katsus olla ükskõikselt hoolimatu, aga värisev hääl ja mütsi mudivad valgeks tõmbunud sõrmed reetsid tohutut hingehäda. Tõmbas viisnurga jälge kandva läkiläki kuidagiviisi pähe ja otse jooksujalu väljus toast.

Talvel läks autojuht ära ka sellest linnast.

Taaskohtumine leidis aset kuue aasta pärast. Naisel keksis käekõrval viieaastane teise mehe laps.

Oli nii, et kortermaja juurde ei saanud lillegi istutada. Nad panid töökoha akna alla kasvama ühe roosa pojengi. Sel suvel oli põõsal üksainuke õis. Jaanipäevaks lõikas Temake koos pojaga selle õie vaasipanekuks. Parajasti tulid nad pargi nurgast üle tee, kui nende kõrval peatus sõiduauto.

„Näe, mis kena jõnglast kantseldad!“ imestas mustaverd „mägilane“, pistis pea autoaknast välja. Ikka sama Kazbeki-karbi kaanepoiss, tõmmu ja kongusninaline. Armas mees lihast ja verest.

Temake seisis, ootamatust kohtumisest tumm. Otsekui unes ulatas siis pojengiõie autoaknasse. Nüüd põrkus poja armukadedus klirinal vastu mehe armastust. Poiss tõmbas end ema käest lahti, jooksis tönnides parki. Ema suutis mehele ainult lehvitada, kiirustas karjuvale lapsele järele.

Laps nuuksus: „Miks sa andsid meie lilleõie sellele võõrale?“

„Mulle on ta kallis!“ pahvatas ema.

„Minule oled jälle sina nii hirmus kallis!“ põimis laps end ema kaela ümber.

Nii nad seisid seal pargis kaelakuti kükitades ja teel seisis auto. Kuni kadus nurga taha.

Südamehaavad vist kinni ei kasva.

Need kaks inimest elasid teineteisest eemal aastakümneid. Vananesid, hallinesid. Vahel isegi nägid teineteist.

Tulid ja kadusid moelaulud. Kord oli Tiiu Variku lauldud laul paljudel suus, Temake õppis ka sellest salmi ära. See oli võõrast keelest tõlgitud reekviem. Viis oli võimas, see oli ülistuslaul millelegi lõputule:

Pilved nii valged, rändurid iidsed,

Peatuge kord ja kaasa mind viige!

Ave Marii-iia! Aa-ave Ma-

rii-iia!

Kord detsembris oli jälle hämarus valguse varakult uputanud. Käes oli pilkane sombune öö. Oma üksildases toas magas hall eideke. Ta nägi und Tiiu Variku ammu lauldud laulust. See kõlas igal pool ta ümber. Kõiksus oli laulu täis, poolunes voodis istuli tõusnud eideke laulis seda kaasa. Kuni tuli täielik ärkamine.

„Taevake, täitsa totraks läinud! Laulan siin voodis istudes …“ sõitles eit ennast.

Selline kerge vabanemise tunne oli. Justkui kutsuks keegi hõljuma pilve peale.

„Ega ometi lapsega midagi pole juhtunud?“ hädaldas vanainimene omaette.

Aga ei, see tunne oli soe ja rahustav, see oli tohutu headus, mis üle ta pea voolas ja aina sundis laulma.

Aa-ave Marii-iia!

Hommikul luges ta lehest, et tema mägilane oli eile maetud.

See oli siis reekviem oma armsamale, mida eideke öösel voodil laulis. Kas too tõmmu saare poiss külastas teda öösel enne minekut?