Kolmas Hiiu Folk – meile on seda väga vaja!

Foto: Saarte Hääl

Neljapäeval, ehk siis päev enne seda, kui Õlletoobrile kulgev mandrirahvas ummistab lõplikult Virtsu-Kuivastu praamiliini, ulatub autoga Hiiumaale tahtjate järjekord kilomeetri kaugusele Rohuküla sadamast. Vaatan huviga inimesi ja mõtlen, kas tõesti on Hiiu Folgi eeltutvustus vilja kandnud ja kõik see auto rüseleb üritusest osa saama?

Ühtepidi oleks see ju tore, sest pärimuslood ja rahvamuusika on midagi, mis meile me juuri meelde tuletab. Teisalt on kahju, kui pidu voolab üle ääre ja kasvab Hiiumaa kontekstis samasse mõõtu kui seda on nädala pärast toimuv Viljandi Pärimusmuusikafestival –liigne rahvasumm peletab eemale tõelised “fännid”.

Siiski, autodekolonn lahustub teel Kärdlasse suvekodude ja puhkekülade vahele, Kärdla võtab meid vastu pilves taeva ja õndsa vaikeluga. Hiiumaa Muuseumi saal ja veranda on pakil rahvast täis, kuulatakse ettekandeid Hiiu pärimusest ja keelest. Põline hiidlane Luule Saar teeb omakeelsete vestetega publiku tuju heaks, mõni kaugemalt tulnu kikitab kõrvu ja ütleb üllatunult: “Aga ma pole teandki, et hiidlased ka “ö” räägivad!”

Selle “ö” ümber saab keeleteadlane Järvi Lipasti tükk aega selgitusi anda. Tuleb välja, et tõepoolest, sarnaselt saarlastele näevad ka hiidlased kurja vaeva, et kirjakeelset “õ”-d keelde väänata ja päriselt ei õnnestu see kellelgi. Keegi teab rääkida loo, kus lapsed õigekirja tunnis küsinud: “Õpetaja, aga kes see “ö” siin sõnas on lainega või täppidega “ö”?”

Nii nagu hiiu nali ja saare muhejutt teineteisest erinevad, on teistsugune ka “ö” kõla – hiidlased ise ütlevad, et nende oma on rohkem rootsikeelne, aga saarlastel, neil olla päris oma ja maavillane.

Ettekannete vahele mängivad Hiiu Lapsed rahvapillidel mõnusaid lugusid, neid juhendab festivali peakorraldaja

Astrid Böning.

Õhtul annavad Kärdlas kontserdi ansamblid Sild ja

Ethno on The Road. Neljapäeva ja Hiiumaa kohta jagub publikut kontserdile parasjagu. Astrid Böning ütleb, et eks see üks aastatepikkune harjutamine ole, saada kohalikud inimesed kohapealsele üritusele.

Reede pealelõunal alustavad töötoad. Kõige rohkem on osalejaid Siim Sarve juhitud tantsutoas, sealsamas kõrval, Käina muusikakooli ruumes harjutavad eri rahvaste viise folgi muusikute eestvedamisel noored pillimehed. Vetsi tallis ja Kassari rahvamajas möirgavad ja kõõrutavad mehed-naised laulutubades. Tõsi, meestetoas lauldakse vähem, see-eest arutletakse päevapoliitilistel teemadel. Anu Taul ei anna viiele naishäälele hetkekski hingetõmbepausi – tantsu- ja ringmängulaulud vahelduvad helletuste ja regiviisidega.

Õhtune kiigeplatsikontsert algabki töötubades osalenute esinemisega. Ehkki publik tervitab kõiki sooja käteplaginaga, tundub mulle, et kõige kõvema poolehoiu osaliseks saavad kümmekond meestelaulutoa noort ja vana, aga eks ole oma osa selles laulutoa juhendajal Jaak Johansonil, kes muhedalt iga laulu sisse juhatab. Ja kõik võivad kaasa laulda!

Küsin pärast oma kuueselt pojalt, kuidas talle meestelaul ka meeldis. Eik vastab muheledes: “No meeste värk ikka meeste värk! Ainult et vahepeal ma ei saanud aru, mida laulma pean, nad möirgasid nii kõvasti...”

Õhtul, kui lavale tulevad Kihnu Poisid, on Kassari kiigeplats rahvast üsna täis. Aga teine, see kavalam osa, seab end juba kümnest tillukese kabeli poole, kus tund enne südaööd algab autorilaulu kontsert – et kabel mahutab alla paarisaja inimese, on mõistlik varakult kohal olla, et hiljem mitte akende taga õues üles-alla hüpata.

Aga kontsert on varajast organiseerumist väärt. Anu Taul, Astrid Böning, Jaak Johanson ja Tõun (Tõnu Timm) annavad võrratu, intiimse ja värviküllase kontserdi. Jaak Johanson pakub sobivaks alguslauluks Cyrillus Kreegi üles kirjutatud “Mu süda ärka üles” ühislaulmise, paludes sellega esivanematelt andeks, kui mõni laul kabeli konteksti justkui ei sobiks.

Edasi võtavad muusikud kordamööda laulujärje üle. Anu Tauli hõbedaselt sillerdavad, mulgi murdes laulud, Astrid Böningi õrnad, jutustavad armastusviisid loovad kena raami Tõuni ja Jaagu veidi karusematele lauludele. Küünlad põlevad ja need, kes kohal, tunnevad end osasaanutena. Kontserdi lõpetuseks lauldakse ühiselt “Looja võta õnne anda, hoia Eesti mereranda”. Päris lõpulauluks saab aga Saarnaki laiult üles kirjutatud krahvi-talutüdruku traagiline armastuslugu.

Laupäev on festivali viimane ja ühtlasi kõige publikurohkem päev, kiigeplatsile koguneb sadu Zorbase ja VLÜ muusika sõpru. Meeleolu meenutab veidi neid aegu, kui Viljandi Folk alles alustas. Astrid Böning, kes ka ise Zorbase koosseisus musitseerib, sõnab, et ehk saavad just armastatud eesti ansamblid selleks magnetiks, mis hiidlasi edaspidigi siinsele suve suurimale muusikasündmusele käima harjutavad.

Hilisõhtul sõnab Hiiumaa looduskaitsespetsialist Alice Leetma lootusrikkalt: “Kui Astrid vaid jaksaks seda üritust edasi korraldada, hiidlastele on seda väga vaja!” Mitte ainult hiidlastele, kõigile pärimusmuusikasõpradele, kes hindavad rahulikku ümbrust ja mõnusat olemist.