Empaatiast nii- ja naapidi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On tavaline tööpäeva hommik. Enne tööle asumist loen netist uudiseid – tavalisi uudiseid... Teate, millised need on? No ikka sellised, et keegi oli siili kotti toppinud ja keldrisse visanud, kusagilt oli leitud vaklu täis koer ja kuskilt metsast puu külge seotud vasikas; restoranid pakuvad delikatessina hanemaksa, mille sööjad ei tule selle pealegi, et see maks na rasvane ja suur vaid seepärast, et hanedele sularasv toru kaudu vägivaldselt makku topitud ja nii edasi, ja nii edasi...
Mis siin maailmas õigupoolest toimub? Kes need inimesed on, kes selliseid asju teevad? Mis neid sellisteks on teinud? Kas see on tänapäeva inimestel mingi kaasasündinud omadus olla vägivaldne, ükskõikne ja hoolimatu? Ometi on ju needsamad loomade-lindude väärkohtlejad olnud sündides abitumad kui ükskõik milline loom või lind, kes nüüd nii räigelt nende ohvriks on langenud. Miks on inimeste siseilm nii sassis? Küsimused tuhisevad peas kiiremini, kui sulg neid kirja panna jõuab.
Ometigi on ajakirjandusse jõudnud juhtumid vägivallast nõrgemate ja kaitsetute suhtes vaid kaduvväike osa kõigist neist jubedatest tegudest, mis meie ümber tegelikult toime pannakse.
Kusagil on emad ja isad, kes selliseid lapsi on kasvatanud. On kasvatajad ja õpetajad, kelle käe alt need inimesed on läbi käinud. Kas me oskame märgata lapses idanevat vägivallaseemet ja kui märkame, siis kas oskame sellele ka õigesti reageerida?
Olen seda meelt, et laps kasvab ja areneb ennekõike eeskuju varal. Kui kodu on kokkuhoidev ja turvaline, kui lapsevanemad ise piisavalt empaatilised, siis ei saa ju ometigi juhtuda, et lapsest kasvab vägivallatseja.
Või siiski saab? Mõnikord me ei oska ette kujutadagi, millistest pealtnäha pisiasjadest ühe väikese inimese suhtumine elavasse võib kujunema hakata. Siiani kripeldab hingel üks seik iseenda elust: niitsin koduaias muru ja sõitsin kogemata üle konnast – tavalisest kärnkonnast. Ehmatasin ikka päris kõvasti ja uurisin tükk aega, kas tegin talle muruniitjaga viga või mitte – õnneks vist ei teinud.
Süda valutas nii, et kui veidi aja pärast üks tuttav naisterahvas meilt läbi hüppas, siis näitasin tallegi seda konna, ise ikka veel südant valutades.
Tuttav viskas konnale kiire pilgu ja ütles stoilise rahuga, et äh, mis sa pabistad, see on ju lihtsalt tavaline kärnkonn, see pole mingi haruldane liik! Ja tema silmist paistis täiesti siiras mõistmatus selle üle, miks ma niisuguse eluka pärast üldse muretsen! Nii teemegi siis vahet elaval ja elaval selle põhjal, kas on haruldane ja ilus või kärnane ja kole? Kusjuures see tuttav on ise ka ema.
Kui palju meie hulgas selliseid emasid on, kes seesugust suhtumist oma lastele edasi annavad? Pealtnäha ju tühine seik, aga kui laps päevast-päeva sellist suhtumist näeb, siis vaevalt, et temast eriti empaatiline inimene kasvab. Või kasvatame heal juhul valikulist empaatiat – millist minu teada siiski olemas ei ole...
Minu ema ütles ikka, et head lapsed kasvavad vitsata, et armastusega pole võimalik last ära rikkuda. Usun, et tal oli õigus. Aga kui meie, kes me oleme lapsevanemad, kasvatajad, õpetajad, ei oska ise armastada?
Kui me armastame oma lapsi päevast-päeva neile tingimusi esitades, ise seda ekslikult armastuseks pidades? Tahaks väga loota, et enamik meist siiski sellised ei ole. Tahaks loota, et oskame kuulata oma südame häält ja seda oskust ka kasvavale põlvkonnale edasi anda.
Soovin kõigile lapsevanematele, kasvatajatele ja õpetajatele head algavat kooliaastat ja et see uus aasta oleks täis armastust, mõistmist ja hoolivust kõige elava suhtes!