Miks me ei luba lastel nutta?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaatasin eelmise esmaspäeva õhtul ETV-st dokumentaalsarja 112, kus seekord näidati õnnetustesse sattunud lapsi. Esimene klipp oli väikesest poisist, kes oli autolt löögi saanud.
Peas oli haav ja poiss oli väga endast väljas, nuttis ja ägas valu käes. Kiirabitöötajad tegelesid temaga ja püüdsid teda rahustada, aga selle rahustamise juurde kuulus nagu päheõpitult sõnapaar: ”Ära nuta!”
Ka järgmistes klippides oli sama lugu – tüdruk, kes oli tassiga käe katki teinud, ja poiss, kes oli turnides käeluu murdnud, said kuulda just sedasama täiskasvanutele nii sissekulunud ütlemist: “Ära nüüd enam nuta!”
Vaatasin ja imestasin. Miks siis lapsed nutta ei tohi, kui neil valus on? Miks me seda nuttu niiväga tõrjuda püüame? Kas pole mitte nii, et meil, täiskasvanutel, on seda nuttu lihtsalt ebamugav ja valus kuulda ja seepärast oleks meil lihtsam, kui lapsed üldse ei nutaks?
Ometi peaksid ju ka kiirabitöötajad teadma, et nutmine iseenesest on väga vabastav ja rahustav. Nuttes vabastame endast stresse ja leevendame oma valu, olgu see valu siis füüsiline või psüühiline. Neile õnnetustesse sattunud lastele oleks nutt juba iseenesestki toiminud kui valuvaigisti, aga sellegipoolest keelati neile seda!
Kas kiirabitöötajad tõesti ei tea, et nutmise ajal uhutakse pisaratega koos organismist välja ka stressihormoon ja lapsed oleksid sellest natukenegi oma valule leevendust saanud?
Kurb oli seda saadet vaadata ja niiväga oleks tahtnud nendele lastele öelda: ”Nuta, nuta! Nuta nii palju kui tahad, siis hakkab kergem!” Aga selleks ajaks kui saade eetrisse jõudis, olid need lapsed juba ammu kokku lapitud ja nende nutudki täiskasvanute kaasabil sissepoole nutetud. Kurb.
Istun nüüd siin ja mõtlen, et ega meil, täiskasvanutel, see nutusse suhtumine ju nii kergelt muutuda saagi, sest on meid kõiki ju just samamoodi kasvatatud. Et nutt on halb ja naer on hea. Järgime ikka ja jälle sedasama mudelit, et ühed tunded on head ja teised halvad, süvenemata nende tunnete tegelikku sisusse. Aga kui peatuks nutvat last nähes hetkeks ja püüaks mõista, mis tema sees tegelikult toimub?
Meie oleme ju suured ja nemad alles nii väikesed, võiksime siis vähemalt püüda ka oma käitumiselt suured olla ja lubada lastel tunda just neid tundeid, mida nad tunnevad, ja väljendada neid tundeid just nii, nagu see neil välja kukub.