Kaugtöö – mis imeasi see veel on?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Just nii võisid endalt küsida need, kes 10. oktoobri hommikul Saaremaalt Hiiumaa poole sõitsid, et osaleda kahepäevasel kaugtööteemalisel konverentsil, mille nimigi oli küsimärgiga – “Kas kaugtöö on olemas?” Konverentsi korraldas MTÜ Arhipelaag.
Mis see kaugtöö siis selline on?
Lühidalt öeldes on see sedasorti töö, mida tehakse oma tööandjast kaugel, kas kodus või selleks loodud kohalikus keskuses. Kui nüüd istuksite näiteks korraks maha ja küsiksite endalt, kas ma saaksin sedasama tööd, mis mul täna on, ka kodus teha. Usun, et tõsisemalt järele mõeldes avastaksid paljud, et miks mitte, takistusi justkui polekski.
Mis põhjusel näiteks üks kontoris istuv raamatupidaja ei võiks sedasama tööd teha kodus? Või kusagil kõnekeskuses istuv töötaja, kelle töö möödubki kogu päeva sealsamas kontorilaua taga telefonikõnedele vastates. Või siis müügimees, kes sageli just telefoni teel klientidega suhtleb. Või nõustaja, kes oma teadmisi teistele jagab.
Neid töid, mida saaksime teha kas osaliselt või täies mahus kodust kaugele sõitmata, on ütlemata palju. Sellegipoolest kulutame raha ja iseennast, sõites sageli kodust kaugele tööle, paljud isegi teisele poole merd.
Miks ma peaksin kodus töötama?
Vastus peitub osaliselt minu eelmises lauses. Tehes kaugtööd saame valida endale sobiva elukeskkonna, elada just seal, kus ise tahame, ükskõik kui kaugel linnast või vallakeskusest. Me saame elada säästlikku ja looduslähedast elu. Me saame aidata kaasa sellele, et meie külad ei jookseks tühjaks pelgalt vaid selle tõttu, et meil pole kodukohas tööd, millega leiba lauale teenida.
Kodus töötamisel on näiteks ka see eelis, et me saame rahulikult keskenduda vaid oma tööle, raiskamata aega kolleegidega lobisemisele. Siit nähtub muidugi ka see, et neile, kellele tööalane suhtlemine on vajalik, kaugtöö ilmselt ei sobi.
Hiiumaa konverents oli hea näide kaugtööst
Kaugtöökonverentsil Hiiumaal osaleti interneti vahendusel isegi Walesi ülikoolist – meiega samas ruumis oli video vahendusel nii pilt kui hääl. Rääkimata sellest, et osa konverentsist toimus otselülituse kaudu kahasse debatiga Tallinnas Eesti Tööandjate Keskliidus, kus muuhulgas osalesid ka regionaalminister Vallo Reimaa ja Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Tarmo Kriis.
Väga huvitav sõnavõtt oli Gil Gordonilt USA-st – sedakorda telefoni teel, jutu illustratsiooniks seinale näidatud slaidid. Füüsiliselt oli kohal šotlane Donnie Morrison, kes rääkis oma kaugtööalastest kogemustest Suur-britannia saarestikus Hebriididel.
Hebriide võiks siinjuures vabalt võrrelda meie oma saar-tega, sest ka seal olid just saartele omased probleemid – nimelt töökohtade vähesus. Minu arvates on just intellektuaalse töö tegijatele saartel vähem rakendust, sest töökuulutustes, mida näiteks Saaremaa lehtedes olen näinud, otsitakse enamasti teenindavat personali või töölisi.
Hebriididel võttis seesama mees kätte ja kaardistas kõigepealt elanike oskused ja teadmised ning otsis välja ka firmad, kes olid nõus saareelanikke palkama. Ja kuigi 15 aastat tagasi alustati nullist, on seal tänaseks kaugtöötegijaid juba umbes 500.
Seda oli väga innustav kuulda ja see andis ka lootust, et kui nemad suutsid oma saarele sellised töökohad tuua, ehk siis suudame meiegi. Üks põnevamaid näiteid, mida Donnie Morrison meile erinevaid kodutöövõimalusi tutvustades esitas, oli advokaatide sekretärid.
Nimelt leidis ta advokaadid, kes olid nõus, et nende sekretär elab ja töötab neist kaugel ja töö käis nii, et advokaat saatis oma ettekande interneti kaudu mp3-na Hebriididel asuvale sekretärile, kes selle siis operatiivselt arvutisse trükkis ja juba tunni pärast oli advokaadil ettekanne kirjalikult käes. See eeldab muidugi tasemel interneti püsiühenduse olemasolu, mida konverentsil ka pidevalt rõhutati.
Kodutöö Eestis on veel liiga kauge mõiste
Minul, kes ma olen kodutöö elav näide, oli paljusid eestlaste sõnavõtte siiski kurb kuulda. Paistab, et see on Eestis veel nii riigiametnikele kui ka ettevõtjatele liig kauge mõiste. Tallinna debatil osalejatelt oli kuulda mitmeid kahtlusi kaugtöö korraldamise ja ka mõttekuse osas. Nimelt arvasid mõned, et kui inimene töötab kodus, siis ei pruugi teda alati operatiivselt kätte saada, kuna ta võib olla just sel hetkel poodi läinud.
Aga miks peaks kartma, et töötaja läheb töö ajal poodi? Või näiteks selline näide, et kui töötaja töötab kodus, siis magab ta hommikul kümneni ja teda ei saa jällegi kätte. Minu jaoks on sellised kahtlused täiesti mõistetamatud ja isegi natuke solvavad, sest miks ma peaksin töö ajal magama või omi asju ajama?
On mul ju ka kodustöötajana tööleping, mis sätestab mulle kindla tööaja ja sel ajal ma ka tööd teen. Üks absurdsemaid väiteid, mida üks pealinna-poolsel debatil osalenud riigiametnik välja tõi, oli, et kui töötaja töötab kodus, siis peab tööandja tema eest vastutama 24 tundi ööpäevas.
No mina küll ei näe mingit põhjust, miks minu tööandja, kellega mul on allkirjastatud tööleping, mille alusel mu tööpäev lõpeb kell 17, peaks minu eest vastutama siis, kui ma öösel oma magamistoas õndsat und magan.
Usaldamatus ja alusetud hirmud
Tööandjate poolt on näha usaldamatust ja sageli alusetuid hirme – kui ikka töötaja on silma alt ära, siis ei saa ju kindel olla, et ta üldse tööd teeb. Ma küsiksin neilt umbusklikelt tööandjatelt siinkohal vastu, et kuidas te saate kindlad olla, et need töötajad, kes teil kontoris istuvad, oma aega 100% tööks kasutavad?
Minu arvates on nii, et kes ei tee tööd tööl, ei tee seda ka kodus ja vastupidi – kui sul on tubli töötaja, siis pole sul mingit põhjust kahtlustada, et ta ei tule toime iseseisvalt kodus töötamisega. Eks iga uus asi põhjusta hirme ja kahtlusi ja konverentsil jõutigi ühisele arusaamisele, et kaugtööst tuleks rohkem rääkida, seda tuleks rohkem tutvustada, siis kaoksid lõpuks ka kõik alusetud hirmud.
Mida võidab tööandja, kui töötaja töötab kodus?
Ennekõike kokkuhoid, sest pole vaja üürida nii palju kontoripinda, maksta elektri ja muude jooksvate kulude eest. Peale selle pidavat kodustöötajad sageli leppima ka veidi väiksema töötasuga (Hebriidide kogemus), sest kodus töötajal on igapäevased kulutused väiksemad.
Töötaja enda jaoks vähenevad kulud ennekõike sõidukulude arvelt, aga ka muud igapäevased kulud nagu lõunasöök ja kulutused riietele vähenevad märgatavalt. Peale selle võidab töötaja oma tervises, sest koduvaikuses töötamine on palju stressivabam. Seda kõike muidugi just inimeste puhul, kes tõesti ise seda teha tahavad. Ja tööandja võidab endale juurde rohkem rahulolevaid töötajaid.
Kaugtöökeskus Emmastes
Hiiumaad võiks Eestis nimetada kaugtööalal pioneeriks, sest tänaseks on seal valminud esimene kaugtöökeskus asukohaga Emmastes. Töötajate otsimine käib ja juba on leitud ka kaks esimest tööandjat, kes oleksid sellisest koostöövormist huvitatud. Tänases Eestis, kus internet pole veel igasse metsatallu jõudnud, on sellise keskuse loomine igati hea mõte. Keskuses töötajad ei pea ise mingit kontoritehnikat soetama, sest selle eest hoolitseb kohaliku keskuse looja.
Konverentsi lõpuks jõuti ühisele arusaamisele, et kohalikel omavalitsustel võiks olla kaugtöökohtade vahendamisel oma koduvallas suurem roll. On see ju regionaalpoliitika üks oluline osa – suurendada tööhõivet ja selle kaudu päästa meie külad väljasuremisest.
Millest alustada?
Alustada tuleks sellest, et koguda kokku info kohalike elanike ja miks mitte ka suvesaarlaste oskuste ja teadmiste kohta ning koondada see siis ühisesse andmebaasi. Nii oleks juba loodud konkreetne pagas, mida potentsiaalsetele tööandjatele pakkuda.
Parandada tuleks ka kõigi piirkondade tehnilisi võimalusi, et internet mitte ainult ei jõuaks igasse metsanurka, vaid et sellel oleks ka tasemel kvaliteet. Peaks tegelema ka kaugtööalase nõustamise ja koolitusega, mis võiks esialgu toimuda näiteks maavalitsuse juures.
Kutsuksingi siinkohal üles kõigi omavalitsuste ametnikke selles suunas kaasa mõtlema, sest eelkõige kohalikud omavalitsused peaksid olema huvitatud sellest, et nende haldusalas elavad inimesed oma tulumaksu just nende valda tooksid, rääkimata sellest, et saaksime kaasa aidata, et meie külad täisjõus edasi elaksid – looduslähedaselt, säästlikult ja oma eluga rahulolevate inimestega.
Keda teema huvitab, võiksid tutvuda ka veebilehega:
http://equal.arhipelaag.ee/