Osteoporoos on ohtlik luuhaigus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal on meedias olnud palju informatsiooni osteoporoosist ehk luude hõrenemise haigusest. 20. oktoobrit tähistati koguni kui rahvusvahelise osteoporoosi päeva.
Osteoporoos ehk luude hõrenemine on haigus, mille tunnuseks on luukoe mineraalse massi vähenemine, seega on luud muutunud struktuurilt hapraks ja kergesti vigastatavateks.
Hoolimata kivilaadsest välimusest on luu siiski elav kude. Kui keha kasvab, jätkavad ka luud kasvamist ning tugevnemist. Luu tihedus kasvab ja jõuab maksimumini umbes kolm aastat pärast puberteeti.
Pärast stabiilset perioodi hakkab luutihedus kahanema neljanda aastakümne jooksul. Kui algne luutihedus on liiga väike või luukoe kadu liiga suur, tekib osteoporoos.
Osteoporoosi riskifaktorid:
naissugu
istuv eluviis, vähene füüsiline aktiivsus
suitsetamine
alkoholi liigtarvitamine
liigne kõhnus
madal kaltsiumitarbimus
D-vitamiini defitsiit
pikaajaline ravi hormoonpreparaatidega
varajane menopaus
(enne 45. eluaastat)
istuv eluviis, vähene füüsiline aktiivsus
suitsetamine
alkoholi liigtarvitamine
liigne kõhnus
madal kaltsiumitarbimus
D-vitamiini defitsiit
pikaajaline ravi hormoonpreparaatidega
varajane menopaus
(enne 45. eluaastat)
Kuidas osteoporoosi ära tunda?
Osteoporoos oma algstaadiumis praktiliselt mingeid kaebusi ei tekita ja kui inimesel kuskilt ei valuta, pole põhjust ka oma tervise pärast muretseda. Haiguse arenedes tekivad valud lülisambas, selgroolülide kokkuvajumine ja ohtlikud luumurrud.
Keskmiselt tabab osteoporoos iga kolmandat üle 50-aastast naist ja iga viiendat samas vanuses meest. Tihtipeale on luumurrud spontaansed. Näiteks kummardamisel või raskuste tõstmisel võib tekkida lülimurd, väikese trauma järgselt (inimene kukub seisvast asendist) reieluukaela murd, mis on üks rängemaid osteoporoosi tagajärgi.
Sellise murru ravi on enamasti kirurgiline, väga kallis ja tüsistusterohke. Reieluukaela murru tagajärjel sureb tüsistustesse 20–25 % haigetest juba esimese aasta jooksul, ülejäänutel on raskusi igapäevaelus toimetulekuga. Nad vajavad hooldajat või tugiisikut, kes neid abistaks. Lisaks vajab haige pikaajalist taastusravi.
Osteoporoosihaige elukeskkond peab olema turvaline. Eluruumid ei tohi kindlasti olla kukkumis- ja libastumisohtlikud.
Tüsistuste ravi kestab tavaliselt kuid ja on inimesele piinarikas.
Kuidas haigust avastada?
Luu mineraalset tihedust saab kõige täpsemini mõõta masinaga, mida nimetatakse densitomeetriks ja protseduuri ennast densitomeetriaks. Vajalik aparatuur luutiheduse määramiseks on olemas nii Tallinnas kui ka Tartus. Kasutatakse ka kompuutertomograafiat ja ultrahelidensitomeetriat. Tavalisel röntgenülesvõttel on osteoporoos diagnoositav alles siis, kui protsess on kaugele arenenud.
Osteoporoos on ravitav
On positiivne, et sel aastal hakkas haigekassa kompenseerima luude hõrenemise ravi teatud juhtudel ka 75% ja 90% ulatuses. Vaatamata sellele saavad siiani ravi ainult umbes 4000 patsienti, samal ajal on probleem arvestuslikult kuni 70 000 naisterahval. Probleemiks on olnud mitte ainult kõrge ravimite hind, vaid ka suhtumine. Luuhõrenemist on peetud loomulikuks vananemisnähuks. Jah, see käib eaga kaasas, kuid me saame seda mitte ainult ravida, vaid ka ennetada. Nüüd, tänu kompensatsioonile, mis oluliselt vähendab patsiendi makstavat osa, on ravi palju kättesaadavam.
Kaasaegsed bifosfonaadid (osteoporoosi ravimid) on väga efektiivsed.
Arvestama peaks sellega, et ravi on pikaajaline, kuid mitte eluaegne. Keskmiselt kestab ravikuur 3–5 aastat.
Olge julged pöörduma oma arsti poole, et selgitada oma luude hetkeseisund. Õigeaegne diagnoos ja adekvaatne ravi aitavad hoida teie elukvaliteeti.