Mees parimais aastais ehk 45 hetke pildis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuressaare Linnateatri Sinises ja Valges saalis näeb alates laupäevast pilte. Mees, kes need 45 pilti fotodena jäädvustas, on oma tegemistes seotud teatri ja raadioga, nii me teda teame. Nüüd siis ka fotograafiahuvilisena ja mulle kui vaatajale tundub, et sellest võiks kujuneda tema kolmas kutsumus.
Tõnis Kipperi 45 päevapilti sunnivad hetkeks peatuma, heas mõttes, nagu oleksid ise osa sellesse ruumi loodud maailmast.
Eks me kõik tahame olla, teha ja anda edasi parimat, tunda rõõmu õnnestumiste üle ja elada kaasa teiste kordaminekuile. Ja me teame, et alati ei lähe kõik nii, nagu oleksime tahtnud. Aga tegemist täis on see mees – aastatel, mil linnateater kidus ja kiratses, tegi Kipperi Tõnis ikka oma teatrit vägisi edasi, käis ringi nagu misjonär või rahvavalgustaja, ega tema oma jonni juba ei jäta.
Praegu aga mõned hetked parimatest, täpsemalt – mõnest parimast asjast või olemisest Tõnis Kipperi neljakümne viies aastas.
Üks parim hetk lapsepõlvest
Võib-olla ehk see, kui ma ühel hetkel avastasin, et oskan jalgrattaga sõita. Selle kaherattalisega, millel abirattaid enam polnud. Kaherattalisega ei tekkinud mul pikka aega vastastikust mõistmist. Ja kui ma siis ükskord avastasin, et liikumine toimub ilma kellegi või millegi abita, oli see hea tunne ikka küll. Toimus see Muhu saarel Võlla külas.
Parim lavastus
“Põrgupõhja uus Vanapagan” 2002. aastal, huvitaval kombel ei tahtnud ma seda lugu alguses üldsegi teha. Välja kukkus päris hästi. Aga eks kõik mu lavastused on omal moel ja mingil hetkel olnud parimad.
Parim sõber
Olemas.
Parim toit
Lugu on nüüd selline, et parimad palad leian ikka retseptiraamatust. Suvel võtsin end selles osas kokku ja siiani olen üle päeva üritanud midagi selle raamatu põhjal kokku keeta. Ja pean tunnistama, et õnnestub. Retseptiraamatuga olen hetkel poole peale jõudmas, võib-olla see parim pala jääb sinna teise poolde.
Lapsepõlves oli vaieldamatuks lemmikroaks kartulipuder hapupiima või keefiriga. Ja kindlasti pidi siis see hapupiim või keefir olema suhkruga magusaks tehtud.
Parim raamat
Suhteline. Sõltub olukorrast ja meeleolust, mida mingil hetkel tunned. “Karupoeg Puhh” on nüüd see raamat, mis mind lapsepõlves päris tugevalt köitis. Aga eks ole neid elu jooksul loetud küll.
Parim maa, kuhu reisiksid
Mulle sobiks Taani või siis Rootsi. Aga ma pole ju Aafrikas ega Austraalias käinud, mul on tunne, et hea oleks ka siis, kui kogu aeg soe oleks. Ei, ikkagi lühidalt öeldes – ma oleksin meeleldi seal, kus saaksin kogeda nelja aastaaega.
Parim soov
Elage nii kaua, kui tahate, ja nii hästi, kui oskate.
Tõnis Kipperi fotonäitust 45 päevapilti saab näha Kuressaare Linnateatri Sinises ja Valges saalis.