Lugeja kiri: Angla ja Karja minevikust

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

15. jaanuari OS loos “Eesti avastamata aarded” on juttu turistidele huvitavate elamuste pakkumisest. Kena keik – turiste lõbustada. Aga kui palju konkreetne vald sellest kasu saab?

Mõni aeg tagasi suvel sõitsin ühe giidiga liinibussis ja küsisin temalt, et kas Leisi vallale ka sellest midagi kasu on, kui vald tuulikud korda teeb (jahvatavad jne). Anglas käib üsna palju vaatajaid ju praegugi. Ta oli imestunud ja vastas, et ei. Ka tema ise oli mingi Tallinnas pesitseva turismiettevõtte palgal.



Mina mõtlesin, et milleks siis vallad peaksid üldse huvitavaid kohti korrastama. Et Karjas ja Anglas on huvitav ajalugu, tean omast käest – et Karja kiriku ümbruses oli vilgas elu, et Karja vana surnuaed on suur ajaloo mälestusmärk ja muudki. Kui vallad saaksid mingi raha selliste kohtade kordategemiseks, võiks kolme kilomeetri ringis ümber vana Karja surnuaia ja Kirikuniidi teha turistidele jalutusraja, kus iga saja meetri peal oleks giidil midagi põnevat pajatada.



Näiteks usun mina, et surnuaed oli algselt maarahva maalinnus. Linnuse ehitamine jäi vist pooleli, sest Muhu poolt tulid rüütlid Saaremaad vallutama. Vana surnuaia linnatee poolne külg oli minu lapsepõlve ajal 2,5 m kõrguse valliga palistatud.



Veel võiks turistidele rääkida, et 1947. aasta jaanituld ei lubatud ühte ja suurt teha. Siis mõtlesid kuulekad seadusemehed välja, et tehakse kahe kilomeetri ulatuses Angla mäel mitmeid pisikesi tulesid. Ühe tule vastu oldi seepärast, et tule juurde kogunevad inimesed ja need võivad võimuvastast nõu pidama hakata. 1947. aasta jaaniööl põlesid lõkkekesed Angla mäel praeguse Karja bussipeatuse juurest alates kuni Angla külani välja.



Terve mäepealne oli tuleplatse täis. Olin sel korral oma esimesel jaanitulel. Praegu ajab muigama, kuidas kohalikud võimurid kollitasid meid, koolilapsi, et ei tohi mitte suurel hulgal ühe tule juurest teise juurde minna ja seal juttu alustada. Võim kartis iidset kommet.



Selliseid seiku saaksid kohalikud giidid turistidele rääkida. Aga kui raha läheb kaugemale, milleks siis teadjatel on vaja ennast vaevata?



Oleks vaja, et Euroopa Liidu ja siinseid paiku külastavate turistide raha tooks kohalikule rahvale kasu. Muidugi peab turismiarendajatel olema ka tõeline tahtmine müüa rändajatele jutte kohalikust ajaloost.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles