Ülesanne number üks: leida paat

Meremess on koht, kuhu tulevad kokku kolme sorti inimesed – need, kes juba merel käivad, need, kes seda plaanivad, ja need, kes merele minekust unistavad.

Selleks et merele pääseda, on vaja hankida vastav alus, ehk tsiteerides tuntud komöödiat “Mehed ei nuta”, on esimene ülesanne leida paat. Ja selleks tasub meremessile minna.

Sel aastal oli meremessi peakorraldaja Sulev Paakspuu sõnul messil kolme päeva jooksul külastajaid 10 000 ringis.

Meremess sai uue hingamise kolm aastat tagasi, kui kolis Pirita kaipealselt vabast õhust sooja tuppa. Nüüd läheb teine aasta Eesti Näituste messikeskuses. Järjekorras oli see mess kaheksas.

Paadivalik on lai

Et selle just õige ja taskukohase aluse väljavalimine on üsna korralik pähkel, tunnistasid mitmed messikülastajad, kes olid kohale tulnud kindla ostusooviga.

“Eks on kodutööd ka tehtud, siin loodan käega katsuda,” arvas pealinna mees Sven, kellel paistis olevat kindel paadiostu siht silme ees ja kes oli messile tulnud kogu perega.

Kaatreid ja mootorpaate oli märksa rohkem valida kui purjepaate ja jahte. Sama proportsiooni kinnitab ka ostustatistika. Möödunud aastal registreeriti autoregistrikeskuses 1751 väikelaeva, nendest 901 mootorpaati, 146 kaatrit, 593 sõudepaati ja 88 jahti.

Aeg versus kiirus

Kui tahad merd nautida ja aega maha võtta, siis on parim valik aeru- või purjepaat.

Kui eesmärgiks on aga kiiresti ühest sadamast teise kruiisida, siis tuleb otsustada mootorpaadi kasuks. Aerupaadiga liigud, nagu jalutaksid merel, purjekas annab aga juba jalgratta kiiruse, kaatrid lendavad aga üle vee pea auto kiirusel.

Energia läheb hinda

Vee peal liikumine, eriti kui tahta seda kiiresti teha, on üsna kütusekulukas. Ostes aga jahi või purjepaadi, ei pruugi diisli või bensiiniga palju tossutada. Siiski on ka enamikul jahtidel mootor, et sadamasse sõita ja kitsustes manööverdada.

Kütuse hindade pideva tõusuga muutub üha olulisemaks argumendiks ökonoomsus.

Kaatri kütusekulu sõltub nagu autogi puhul mitmest asjast: laevukese (kaatri) suurusest, mootori tüübist ja võimsusest, sõidukiirusest jms. Just kütusekulust rääkides muutuvad meresõiduki kaupmehed napisõnaliseks.

Näiteks 21-jalane (6,5 meetrit pikk) ja 1,2 t kaaluv tekiehituseta Sea Master Classic 210 Sport (reklaamib end ökonoomse paadina) on standardvarustuses Volvo Penta 210-hobujõulise diiselmootoriga, mis võtab kütet 30-sõlmese kiirusega sõites 0,6 liitrit miilile. Maakeeli on see 32 liitrit 100 km-le, sõites kiirusega 55 km/h. Mainitet kaater võib sõita ka 40 sõlmega ehk 72 km/h, siis on kütusekulu aga juba märgatavalt suurem.

Elektri või purjega vee peal ja maal

Väiksemat paati jaksab edasi viia ka elektriline päravurr. Nende hinnad on juba päris mõistlikud ja messil pakuti neid rohkesti. See on hea lahendus lühemateks otsadeks kergema paadiga. Võid osta sellise riistapuu koos akuga või ilma. Ilma akuta variandi puhul saab kasutada näiteks autoakut või veelgi parem, osta spetsiaalne aku, mis mõeldud elektrimootorite toiteks ja kannatavad rohkem laadimistsükleid.

Lahtiste kätega mehed, nagu tehnika- ja purjetamishuviline ajakirjanik Priit Veski, ehitavad ise purjepaadi. Bell- Marine paadi Pakri 450 baasil ehitas ta uue mudeli, mis on suurendatud kiilu ja purjega. Meremessil toimus Pakri 450 Sail esmaesitlus.

Mees usub, et paat läheb seeriatootmisse. Kuigi Priit ei ole kutseline paadiehitaja, on ta renoveerinud oma jahi ja omandanud vajalikud oskused iseõppijana. Koostöös paadivabrikuga saavad head mõtted teoks.

Uus ja huvitav blokart

Viimastel aastatel populaarsust kogunud sõiduk on blokard ehk maapurjekas. Kardisarnasele sõidukile on puri peale pandud ja sellega saab sõita kõikjal, kus tuult ja vähegi ruumi. Väga populaarsed sõidukohad on liivarannad. Huvilised said läinud suvel sellise sõidukiga ka Saaremaal tutvuda.

Riigiametid ühes boksis

Keskkonnainspektsioon, piirivalveamet, veeteede amet ja riiklik autoregistrikeskus olid messil väljas koos. Nii said vajadusel kõik meresõiduohutuse ja -reeglite ning sõiduki registreerimise ja lubadega seotud küsimused ühest kohast vastuse.

Keskkonnainspektsiooni juhtivinspektor Meit Grosmann tutvustas, kuidas inspektorid mõõdavad võrgusilma suurust. Et kontrolli objektiivsust veelgi tõsta, on tulekul elektroonilised mõõteriistad, mille konksud venitavad võrku kindla jõuga.