Mis vahe on teadlasel ja inseneril?
11. aprill 2008, 21:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meil on vaja palju rohkem insenere! Kas pole tuttav loosung? Kas on keegi aga vaevunud lahti mõtestama, mis ikkagi on teadlase ja inseneri põhiline erinevus ning missuguseid insenere meil vaja on?
Teadlane tunneb põhjalikult ja põhjapanevalt oma valdkonna ajalugu, teooriaid, seaduspärasusi, arenguid, on pidevalt kursis mujal maailmas tehtavaga ning loob ja publitseerib pidevalt ka ise.
Professorina vastutab teadlane oma valdkonna kogu arengu eest, kaasa arvatud järelkasvu kasvatamine. Kui on vähegi võimalik, otsib väga hea teadlane oma teadustöö rakendusi ja seoseid praktilise eluga, et nii analüüside kui ka uute põhimõtteliste avastustega kaasa aidata ühiskonna ja majanduse arengule.
Teadustöö tulemustel on sageli nii avastuslik kui ka leiutuslik väärtus, teadlane peaks oskama seda tajuda ning ekspertide abiga hinnata. Seejärel on vajalik lahendada dilemma: kas publitseerida ja olla kohe maailmateaduses esirinnas või esmalt taotleda oma leiutisele kaitset eesmärgiga tuua tulu oma organisatsioonile ja oma riigi majandusele.
Selle dilemma lahendus ei ole lihtne, sest näiteks kui keegi teine sama avastuse mujal maailmas publitseerib, siis kaotab teadlane oma võimaliku positsiooni rahvusvahelises konkurentsis. Pealegi võib avastus olla küll uudne, kuid selle rakendamine majanduselus võib olla majanduslikus mõttes mitte tulus, enneaegne, liiga suuri investeeringuid nõudev, juba hiljaks jäänud jne. Tulemuseks on, et asutus tasub leiutise kaitsega seonduvaid kulusid, kuid tulusid ei pruugi kunagi tullagi…
Insener tunneb põhjalikult oma valdkonna rakenduslikke lahendusi ning tootmistehnoloogiaid – nii selliseid, mida ettevõtted juba kasutavad, kui ka uusi perspektiivseid tehnoloogiaid.
Olemasolevate tehnoloogiate kasutamisel ja uute tehnoloogiate arendamisel oskab insener toetuda ka selle valdkonna teooriale – seadustele ja valemitele. Teadus- ja arendustöö tulemused on pigem suunatud uute praktiliste lahenduste leidmisele ettevõtete ja majanduselu arenguks kui publitseerimisele. Inseneri töö tulemusi saab eelkõige hinnata ettevõtluse ja majanduse arengu tasandilt.
Otsida või veel hullem, püüda tõmmata kohustuslikku piiri teadlase ja inseneri vahele on üks suurimaid vigu, mida teha saab. Kindlasti on olemas ka 100% teadlasi ja 100% insenere. Kuid on täiesti võimalik ja nii ongi, et üks teadus- ja arendustöötaja suudab olla üheaegselt nii suurepärane teadlane kui ka insener ning loodetavasti on ta sel juhul ka professor, st kasvatab ka järelkasvu. Inimeste teadmised ja töövõime on väga erinevad.
Veelgi tähtsam: kõige edukamaks võivad osutuda just sellised uurimisrühmad, millel on nii väga sügavad baasteadmised kui ka otsesed seosed ettevõtete ja majanduseluga.
Siin ongi teadus- ja arendustöö finantseerimisel tehtud kõige suuremaid vigu. Sageli öeldakse sellistele uurimisrühmadele teadusfondidest, et nad on liiga rakenduslikud, et kvalifitseeruda teaduse alla, ning ettevõtluse arendamise fondidest, et nende töö on veel liiga turukauge, et väärida finantseerimist…
Kuna fondides on raha niikuinii liiga vähe, et kõigile jätkuks, luuakse filtreid, millega eelkontrolli käigus “halli tsooni” taotlused üldse välja visatakse…
Kuna sellises “hallis tsoonis” pole võimalik vahendeid hankida, minnakse kas ühte või teist teed ning peab olema väga tugev, et saada korraga vahendeid mõlemalt poolt. Loomulikult toob see kaasa mitmekordse aruandluse ning teadus- ja arendustöötajad upuvad projektide kirjutamise ja aruandluse bürokraatiasse, selle asemel et oleks üks suur ja konkreetne projekt.
Dilemma – kas publitseerida või püüda kaitsta ja turundada – jääb. Sageli süüdistatakse meil teadlasi selles, et nad tahavad ainult publitseerida ning midagi kasulikku ei tee.
Tegelikkuses aga, kui hakata analüüsima, on parimad teadlased ühtekokku sisse toonud rahvusvaheliselt teadusturult projektidena hinnanguliselt üle miljardi krooni. Näiteks Wellcome Trusti grantid biotehnoloogias on sageli 15 miljoni krooni kandis ning väga mitmed eesti noored teadlased on Eestisse tagasi pöördunud selliste suurte grantidega. Väga edukalt on senini osaletud ka Euroopa Liidu teadus- ja arendustegevuse raamprogrammides.
Ei maksa arvata, et teadlased on majanduselule toodava kasu mõttes rumalad ning ei taba ära, millal oleks vajalik uusi ideid ja avastusi kaitsta. Seega saab dilemma lahendus peituda ikka ja ainult uurimisrühma teadlikkuses leiutiste kaitse võimalustest ning ekspertide abiga läbi viidavas analüüsis, kas on mõtet kaitsesse investeerida.
Erik Puura on Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor
Varem avaldatud Keskkonnaabi leheküljel aadressil