Aadi Rahula õpib vooluringi taltsutama
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Saaremaa poiss Aadi Rahula (19) mullu suvel Kuressaare gümnaasiumi lõpetas, anti talle kätte küpsustunnistus ja vabad käed maailma vallutamiseks. Aadi otsustas kodusaarele jääda ning viis juba samal aastal paberid sisse Tallinna tehnikaülikooli Kuressaare kolledžisse ELEKTROONIKA erialale. Järgneva kolme ja poole aasta jooksul kogub ta vajalikke teadmisi elektroonikainseneri diplomi saamiseks.
Kuidas sa just elektroonikat õppima sattusid, kas toppisid juba väiksena kruvikeeraja seinapistikusse või lammutasid mõne teleka ribadeks?
Elektroonika on mul enam-vähem kogu aeg veres olnud, väiksena meeldis mulle tõesti asju laiali lammutada ja pärast uuesti kokku panna. Kahjuks see küll alati ei õnnestunud ning mõnikord said ema ja isa natuke kurjaks ka selle isetegevuse peale.
Elektroonika alla kuulub kindlasti ka elekter ja eks see üks lõbus asi ole, sest elumaja korke on ju üsna lihtne välja lasta ning seda sai noorena päris palju tehtud. Lõpuks oli korkide sisselülitamine mul üsna käpas, nii et kasu oli sellest natukene ka.
Meenub, et ükskord sai isegi rumala peaga käärid lambipirni asemele pandud. Õnneks olid käärid tagant isoleeritud ja ise ma särtsu ei saanud, kuid toa pimedakslöömine kohutas ära nii mind kui naabreid.
Miks sa just Saaremaal õppima asusid, mitte mandrile? Mandril on elektroonikainseneril ju ilmselt lihtsam endale tööd ja rakendust leida.
Saaremaale asusin õppima just sellepärast, et nägin ajalehes kuulutust, et kolledžis on elektroonika valdkonnas veel vabu kohti.
Kuna kool on kodu lähedal ja see eriala mind huvitab, siis otsustasingi proovida. Nüüd mul siis esimene kursus käsil. Ja ega sel suurt tähtsust ole, kas oled seda eriala õppinud Tallinnas või siin kohapeal, sest enamik õppejõude on samad.
Kui sa kooli lõpetad, siis saab sinust vist elektroonikainsener. Aga mida see tegelikult tähendab, räägi inimeste keeles, mis sorti töö peale sa siis tegelikult lähed ja mida tegema hakkad.
Pärast kooli lõpetamist saab minust elektroonik, töö seisukohast tähendab see kõike, mis seondub elektrooniliste seadmete programmeerimisega, nende parandamise ja ehitamisega.
Ega ma veel ise ka täpselt tea, millega tulevikus tegelema hakkan – valikuid on väga palju. Praegu olen alles esimesel kursusel ja mis edasi saab, peaks täpsemalt selguma 3,5 aasta jooksul.
TTÜ-sse lähevad ikka need, kes hirmsasti matemaatikat armastavad. Kuidas sinu erialal lood on – kas lisaks matemaatikale saab loengutes midagi põnevat ka teada või teha?
Matemaatikat ja füüsikat läheb ikka natuke vaja, aga õnneks on kolledžis väga head õppejõud, kes teevad ka rasked asjad kõigile selgeks. Loengud on meil üsna huvitavad, aga eks see kõik olene ka sellest, kes sinu loengutesse satuvad ja mis sorti inimene ise oled.
Asja vastu peab ikka huvi olema. Meil näiteks möödus füüsika laboripraktika päris huvitavalt ja asi sai ka poole lihtsalt selgeks, sest sai ise kogeda seda tunnet, mis tekib, kui elektrivoolu võimendada. Kui seda ikka omal nahal tunned, siis jääb üsna hästi meelde.
Sul on kuuendal semestril ette nähtud tootmispraktika – kas hakkate ise raadioid-telekaid tootma?
Õppekavas on see tõesti nii kirjas, aga seda, mis kuuendal semestril tehakse, pole meile veel täpsemalt räägitud.
Praktika ajal lähme ilmselt mingisse elektroonikaga tegelevasse firmasse tööle, et kogemusi saada. Ju on meie praktika oma vormilt sarnane teiste Kuressaare kolledži erialade praktikatega.
Elektroonika tundub olevat väga praktiline valdkond, kuidas näeb välja teie diplomitöö?
See, kuidas sa oma lõputöö teed, on sinu enda otsustada. Pole vahet, kas töö on praktilise või teoreetilise suunitlusega.
Mida mina teen, on praegu veel vara öelda. Aga üldiselt on oluline, et diplomitöö näitaks omandatud teadmisi-oskusi ning saaks hästi kaitstud.
Praegu kipuvad noored igasugustele pehmetele erialadele, et ainult matemaatikast-füüsikast eemale pääseda. Kuidas sulle tundub, kas su eriala on tõesti nii raske?
Need, kes matemaatikat või füüsikat üldse ei jaga, ega need seal eriti hakkama saa jah. Aga ega see nii raske ka nüüd ole, tuleb natuke tööd teha ja vaeva näha. Ega siin elus midagi lihtsalt tule.
Kindlasti on mõttekas inseneriks õppida, sest siis on palju lihtsam tööd leida. Kui sul ikka inseneridiplom käes on, siis sa peaksid sellest valdkonnast midagi ikka jagama ka, ning selliseid inimesi on alati vaja.
Räägi natukene üliõpilaselust Saaremaal. Kas mõned su loengud toimuvad ka Tallinnas või on kogu õpe Kuressaarde organiseeritud?
Kõik loengud on ikka kenasti siin saare peal. Osa on videoloengud ja mõnda ainet annab ka Saaremaa õppejõud.
Mis puudutab elamistingimusi, siis koolil kahjuks oma ühiselamu puudub, kuid kasutada saab Kuressaare ametikooli ühiselamut. Kooli kõrvalt on võimalik ka tööl käia ja paljud seda ka teevad, kaasa arvatud mina.
Kui populaarne su eriala on? Kellele see eriala sobib ja kellele kohe kindlasti mitte?
Elektroonika eriala väga populaarne ei ole ja umbes pooled lahkuvad esimesel aastal. Näiteks meie kursust alustas kümme inimest ja praegu on meid järgi viis. Kool iseenesest on kena, inimesed sõbralikud ja kõik on alati nõus aitama.
Eriala sobib kindlasti neile, kes on huvitatud elektroonilistest seadmetest ja sellest, mis ja kuidas töötab. Kindlasti ei tasu aga tulla põhjusel, et lihtne on sisse saada! Sest edaspidi on raske sees püsida, kui õppida ei viitsi.
Kas loengutes-praktikal-ühikas nalja ka saab?
Nalja saab kogu aeg, nii loengutes kui ka väljaspool, nii nagu tudengitel ikka kombeks. Näiteks suutsime me kursusekaaslastega ühe võrri noka peal sõitma ja lendama panna. See oli küll pisikese kõrvalise abiga, aga suhteliselt palju nalja sai selle käigus.
Mina muidugi pidin mängima seda kaskadööri ja sellega sõitma. Mis puutub kooli, siis laboris saab pisut elektriga mängida ja üksteist erksana hoida pisikeste elektrilöökidega. Alati on moes ühised ettevõtmised ning pärast seda väike lõõgastumine ja elamustest rääkimine.