Vaikelu kapsa ja peterselliga ehk potipõllundusest permakultuurini

Foto: Saarte Hääl

Kuu aega tagasi alustasime Toomas Trapidoga mõttevahetust, kuidas muutuvas maailmas toime tulla ja jätkuvalt õnnelik olla. Vestlusringiga liitub Nele Tõniste, eestlane, kes äsja saabus Inglismaalt, kolmenädalaselt permakultuuri koolituselt. Nele asus õpitut kohe ka praktiseerima oma pisikeses... linnaaias!

Nele, ma vaatan sinu peenraid ja mõtlen, kuidas sa suudad kaitsta oma salatit ja maasikaid võõraste noppijate lubamatu isu eest. Kas sa ei karda, et su peenrad öö varjus lihtsalt paljaks varastatakse?

See on ju tore, kui naabrid saavad ka supi sisse rohelist! Mõtlesingi, et ütlen majaelanikele, minge ja võtke peenralt ise, mida tahate. Eks see mul üks paras eksperiment ongi, et näha, kuidas asi toimima hakkab. Esimesel aastal teen üksinda peenraid, aga järgmisel kevadel võib-olla tulevad juba teised ka kaasa.

Inglismaal oli koolitusel üks vana naine, kes rajas aastate eest endale märjale kohale, ikka päris sooserva, aia, kuivendas ja lõi nutika tiikide süsteemi, kus vesi ühest tiigist lüüsitakse aiamaale ja sealt nõrgub järgmisse tiiki jne – ja nüüd seisab ta silmitsi tõsiasjaga, et vesirotid, kes on Inglismaal haruldased ja kaitsealused loomad, on ilmselt otsustanud kõik tema aeda elama tulla. Sest seal on mugav ja mõnus, vesi siinsamas, peedid kasvavad peenras...

Perenaine ei rutanud rotte hävitama või eemale ajama, hoopis pakub oma klientidele roti näritud peeti. Kliendid ei pahanda ka, saavad aru, et kõik tahavad elada. Pealegi, kui juba rott on peediga maiustanud, ju siis on magus viljake!

Sinu aed kivimaja nurga varjus koosneb esialgu kolmest pisikesest peenrast. Kui palju sa neid tehes rakendasid permakultuuri põhimõtteid?

Eks ma proovin, esialgu olen teoorias muidugi tugevam kui praktikas. Aga linna on täiesti võimalik rajada aiake, mis annab kogu vajaliku rohelise lisa lauale. Peenrad ei pea ju olema alati sirged, võivad olla näiteks neerukujulised – need võimaldavad igast küljest ligipääsu ja kasvuala on suurem.

Peenra võib rajada Tootsi kombel: nii nagu teevad seda permakultuuri viljelejad – võtavad seemned, kallavad need ühte anumasse kokku, segavad sõrmega kõik segi ja külvavad siis maha. Mis on tugev, see kasvab. Tekib taimekooslus, mis sobib antud kasvutingimustega. Sellist peenart on lihtne hooldada, umbrohtusid ei pea viimse libleni välja kiskuma, sest need omakorda kaitsevad kultuurtaimi kahjurite eest jne.

Mina käisin oma peenrakeste jaoks mitu korda metsast pajuvitsu toomas, mulla saime tuttava kaudu. Muidugi olnuks priima võtta mulda oma kompostist, aga seda mul esialgu veel ei ole. Iga algus on põnev, olen väga elevil, mismoodi see kõik välja tuleb.

Näha on, et minu peenrad pakuvad huvi teistelegi. Käisin alguses majaühistu esimehelt luba küsimas, kas võin peenraid teha. Siis ta arvas, et jah, lilled oleksid tõesti meie majale iluks. Kui ütlesin, et ma tahaks tilli ja kapsast kasvatada, oli ta veidi kahtlev. Aga nüüd tuleb hommikuti kohvitassiga välja vaatama, kuidas ma toimetan.

Toomas, oled esimesi, kes on asunud Eestis permakultuuri tutvustama. Esmapilgul tundub, et suurt vahet niinimetatud potipõllundusel või ka traditsioonilisel talupidamisel ja permakultuuril polegi. Mida kujutab permakultuur endast tegelikult?

Sõna permakultuur tuleb ingliskeelsetest sõnadest permanent (püsiv) ja agriculture (põllumajandus) ning tähendab seega nii püsivat põllumajandussüsteemi kui ka laiemas perspektiivis püsivat, kestvat kultuuri, mis toimib looduse osana. See on eluviis, mis lähtub inimese ja looduse kooskõlast.

Oleme harjunud, et elupaika valides läheme maalapile ja asume seal ümberkorraldusi tegema oma nägemusest johtuvalt – tühi maa on selleks, et inimene selle täidaks. Permakultuuri puhul käib asi vastupidi – inimene läheb maa juurde valmisolekuga kuulata selle maa häält ja kohanduda, toimida nii, nagu on hea just sellele maalapile, loodusele ja ümbritsevatele oludele.

Nele:

Olemuselt on permakultuur kavandamise süsteem, see ei tähenda üksnes põllulapi kavandamist, loovalt saab läheneda nii iseendale, talumajapidamisele, kogukonnale, linnajaole, ... mida iganes on vaja teha selleks, et elukeskkond oleks terviklik.

Permakultuur jälgib nelja eetilist printsiipi: hoia maad, hoia inimest, jaga ümbritsevaga seda, mis sul üle jääb, ning sea piirang tarbimisele.

Et sissejuhatus permakultuuri võib venida väga pikale, siis soovitan huvilisel internetis natuke ringi vaadata ja permakultuuri kohta lugeda – on olemas mitmeid artikleid ka eesti keeles (vaata viiteid artikli lõpus). Mis puutub meil levinud nn potipõllundusse, siis jah, ka seda saab teha permakultuuri printsiipidest lähtuvalt, pigem aga koondab perma kõik aastatuhandete vältel kogunenud aia- ja põllupidamise tarkused ning teadmised looduse eluringist.

See on terviklik, loodust jälgiv ja jäljendav süsteem, mis hõlmab hoolitsemist maa ja inimeste eest, õiglast jagamist. Kõige laiemas mõttes. Hoolitsed oma maalapi, aga ka planeedi eest.

Mõtlev ja muheda ütlemisega saarlane loeb praegu ja mõtleb, et see jutt on “jahu täis”, lööb käega ja läheb oma igapäevatööde juurde tagasi. Sest lehm tahab lüpsmist või töö linnas tegemist, et nädalavahetusel oma suvekodus korstnat edasi laduda.

Toomas:

Kiirustades on võimatu permakultuuri teha. See puudutab kogu elamist. Aega tuleb võtta. Kui seda pole, peab küsima, miks? Ja vaatama, millele aeg kulub. Maakodu on kahtlemata hea variant, kui ta olemas on, aga pidev linna ja maa vahet pendeldamine võib ka ära väsitada.

Siit jõuamegi kogukondadeni. Neid on vaja selleks, et tekiks aega. Kogukonnas ei tee kõik samu asju, igaüks teeb seda, milles ta on tugev, mis talle meeldib. Keegi kasvatab kapsast ja porgandit, keegi õmbleb riideid, keegi on autojuht. Ühekoos soetatakse suuremad vajalikud asjad, näiteks murutraktor või hobune.

Osa ruume antakse ühiskasutusse: näiteks pesupesemisruum, saun jne. Nii koos tegutsedes on võimalik luua terviklik elukeskkond, kus kõik vajalik on käe-jala juures, ning selline kogukond on end piltlikult väljendudes võimeline ise ära toitma. Jah, nii väheneb küll igamehe kasutusmugavus – mitte alati ei saa kohe seda, mida tahad, samas tekib turvatunne ja usaldus, paremad inimsuhted ja rohkem aega. Aega, mida saad kulutada nendele tegevustele, mis sulle meeldivad. Üheskoos tegutsemine on kahtlemata ka efektiivsem.

Me oleme tulnud riigikorrast, kus propaganda lõputult jahvatas ühisest rikkusest ja rahva omandist – kõik oli kõigi oma ja mitte keegi ei vastutanud. Mis juhtub, kui kallis murutraktor katki läheb? Kes võtab vastutuse, kes parandab, kes kannab kulud?

Toomas:

Ühiskasutus on meie jaoks teema, mis tuleks enda jaoks uuesti läbi mõelda. Kohe saab Eestis täis kakskümmend aastat uut iseseisvusaega, mil igaüks on ainult iseenda eest seisnud ja endale asju soetanud. Nüüd võiks elu põhiväärtuste juurde tagasi pöörduda.

Inimesed, kellel puudub üksteise vastu usaldus, ei saagi ühiskasutust praktiseerida ega suuda luua ka elujõulist kogukonda. Miks inimene kardab öelda, et tema tegi katki? Tal on hirm saada karistatud. Kogukonna tugevus ongi üksteise toetamises, asjade ühises kavandamises. Kui midagi läheb valesti, otsitakse lahendusi. Selle kõigega tuleb Eestis veel kõvasti tööd teha.

Pean jällegi kordama, et Saaremaa oleks väga hea variant kogukonnaliikumise kavandamiseks – piisavalt suur, et siia mahuks mitmeid eriilmelisi elukeskkondi, piisavalt kompaktne, et efektiivselt koostööd teha. Siis ilmselt ei korduks ka sellised absurdsed olukorrad, kus suure tormiga praam ei käi ja kohvikoor ei jõua poodi ning saarlased joovad musta kohvi… Või et sünnipäevaks telliti kogu toit Selverist, see aga ei jõudnud mandrilt õigeks ajaks kohale.

Oletame, et kellelegi läheb sinu üleskutse korda ja ta tahabki Saaremaal proovida kogukonna loomist. Millest peaks alustama?

Toomas: Kogukonnal peab olema mingi kese – idee, paik või inimene. Taanis näiteks sai üks suur kogukond omal ajal alguse ideest teha mahepõllundust, jagada saaki võrdselt. Mõni kogukond saab alguse jumalikust inspiratsioonist, mõni algab tugevast perekonnast; aga põhimärksõnaks on ikka usaldus. Kuidas tekib inimestevaheline usaldus?

Nad tahavad koos otsustada, tahavad omavahel saavutatut jagada, vastutust võtta. Selle jaoks on hulk tehnikaid, mida võiks harjutada. Sarnaselt nagu õpitakse laenu võtma või mingeid ühisrituaale tegema, laulma, tantsima, grillima. Eestis on igasuguseid kogukondi, traditsioonilisi külasid, uuskülasid, linnalisi kogukondi, perekondi, suguvõsapõhiseid, sõpruskondi, selle pinnalt võiks edasi areneda.

Aga usalduse tase üksteise vastu on Eestis väga madal. See on osaliselt seletatav ajaloo- ja kultuuritaustaga. Väidan, et on olemas täiesti töötavaid meetodeid, kuidas seda usalduse taset inimeste vahel suurendada.

Näiteks Avatud Ruumi meetod, teadlik konsensuse otsimine otsustamisel jms. Seda tööd oleks vaja teha. Eks eeskuju või ju ka võtta, Gotlandilt näiteks. Nendel seal on kogukonnaliikumine väga tugev, enamik saare elanikke eelistab kohalikku toitu ja teenust. Maailmas on olemas kõik vajalikud teadmised, nende rakendamiseks on vaja aega, usaldust ja inimesi.

Siit saab lugeda permakultuurist:

www.juured.ee

www.seemnemaailm.ee

www.erakond.ee/indeks.php/Permakultuur

www.lilleoru.ee

www.natuurehitus.ee

http://rohi.ee

www.elfond.ee

www.greengate.ee

www.bioneer.ee

***

Kes Toomas Trapidolt rohkem küsida tahab, võib 26. mail minna teda Kuressaares kuulama.