Fakte Kuressaare kinodest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1923. aasta jõulueelsel ajal oli kõige mainekama Kuressaare organisatsiooni Kuressaare Eesti Selts (KES) liikmeskonnal käed-jalad tööd täis. Tavapäraste pühadeprogrammide ettevalmistamisele lisandus nüüd ka küllaltki riskantne ettevõtmine – oma kino käimalükkamine.
Esimene paikkino
Seltsi juhatuses oli kino asutamisest varemgi juttu olnud. Juba 1912. aastal, kui riialane Berzin oli Tolli tänav 25 (praegu Tolli 1) majas proua Wildenbergilt 15 aastaks kino, ehk nagu tol ajal öeldi kinematograafi, sisseseadmiseks ruumid üürinud, kutsuti kiirkorras kokku KES-i juhatuse erakorraline koosolek. Arutlusel oli oma konkureeriva kino asutamine, kuid enamus pidas seda üleliigseks riskiks. Küll aga oldi nõus kinonäitamiseks ruume rentima kas siis seltsi liikmele või väljastpoolt tulevale ärimehele. Riialane alustas samal ajal Tolli tänava majas endise laoruumi kohandamist kinosaaliks.
16. juunil (vkj) vaatas linnavalitsuse komisjon vastse kinosaali üle, jäi tööga rahule ning pühapäeval, 17. juunil toimus Kuressaares esimene kinodemonstratsioon Skala nime kandvas statsionaaris. Ilmselt oli Berzin oma rahalisi võimalusi üle hinnanud, sest juba sama, 1912. aasta sügisel ostis mõne kuu tegutsenud kino kohalik vorstikaupmees F. Birkmann.
Kinol oli oma jõujaam, kus on mehaanikuna töötanud ka omaaegne legendaarne kuressaarlane Oskar Espal, kelle naine Olga tummfilmidele klaveril saadet mängis. Seansid toimusid enamasti kaks korda nädalas, laupäeviti kell 18–24 ja pühapäeviti kell 15–24. Kuigi nurinat oli nii tehnilise sisseseade kui ka filmide kvaliteedi üle, oli saal alati rahvast täis.
Tolleaegne kriitika kõlab õige tänapäevaselt. Nii kirjutati 1914. a Hääle 10. numbris: Meie kinoteater elutseb kah tasapisi edasi. Küll ei ole tal sarnast rikkalikku lõikust, kui mujal linnades, aga ära ta enese ikka elatab. Kahjuks ei püüa meiegi kino pääle odava kõmu midagi väärtuslikumat pakkuda. Ikka ühed ja needsamad karvu püsti ajavad ”põrutavad” ja verised ”draamad” alaväärtusliste, paiguti isegi tsüüniliste ja nilbete naljadega vaheldumisi.
Oli aeg, kus kinod labaste kõmutükkide kõrval ka mõndagi õpetlikku ja tõsiselt huvitavat esile tõid, vähemalt pool osa programmist sisaldas paremaid ettekandeid. Kahjuks jäevad aga nüüd niisugused tõsisemad tükid igal pool ikka enam tagumise plaani pääle ja lõviosa pärivad ”põrutavad” ning ”naljakad”, sest et üksi viimastel jõudu on oma erutava sisuga meie maitseahtrat publikumi ligi tõmmata. Seda näeme ka meie linna seltskonnast. Lähed kinosse ükskõik kunas, ikka leidub seal parasjagu rahvast. Kuid KES-is, kus tõsist kunsti harrastatakse, vahivad tühjad toolid vastu.
Linna ainsa kinona tegutses Skala kuni 1923. aastani. Vahepeal, 1918. aasta jaanuaris, avati selle ruumides Saksa okupatsioonivägede välikino. 1919. aasta oktoobris suutis omanik kino üle hulga aja uuesti käivitada, kuid peagi tuli taas tõrge – valitsuse tasandil keelati filmide demonstreerimine, millel puudusid eestikeelsed tiitrid.
KES asutab kino
Samal ajal murdis KES-i juhatus pead, kuidas nii loomingulises kui ka majanduslikus kriisis olevat organisatsiooni vee peal hoida. 1922. aasta lõpuks oli asi niikaugel, et juhatus astus tagasi ja päevakorral oli likvideerimisküsimus. Siiski suudeti uue esimehe Aleksander Kalluse juhtimisel selts madalseisust välja tuua. Selle saavutamisel oli pöördelise tähtsusega kino avamine.
Kuna nii ajakirjanduses kui ka rahva hulgas valitses rahulolematus monopoolses seisundis oleva Skala filmivaliku ja piletihindade suhtes, siis otsustati, et aeg soodne oma kino asutamiseks. Seejuures seati eesmärgiks, et nii aparatuur kui ka filmivalik oleks esmaklassiline.
Saksamaalt muretseti 270 000 marka maksnud AEG projektor, mis oli tolle aja moodsamaid. Et seltsi kassast polnud võimalik kogu summat kokku saada, siis toetasid seda ettevõtmist omalt poolt rahaliselt A. Kallus, Oskar Liiv, Aleksander Velvelt ja Johannes Kahu.
Kino avaseanss toimus laupäeval, 23. detsembril 1923. aastal. Avafilmid olid hoolikalt valitud ning kõige rohkem meeldis publikule film pealkirjaga ”Reis Arensburgi”. Siiski ei saadud filmivaatamisest täit rahuldust, sest saali ei suudetud vajalikul määral pimendada. Kuid võrreldes Skalaga, kus tuli etenduse algust väljas või külmas esikus oodata ja seansi ajal valju aparaadiplärinat kannatada, olid KES-i ruumid soojad ja mugavad ning aparaat laitmatu.
Kino täitiski talle pandud lootused. Seda juhatas esimehe abi A. Velvelt, mehaanikuks oli A. Koževnikov, taustamuusikat mängis muusikajuht Edgar Busch. 1925. aastal andis kino 210 seanssi, mida vaatas keskmiselt 106,7 inimest. 1936. aastaks oli kino oma 12 tegevusaastaga andnud seltsile tulu umbes 11 500 krooni. Esimest, siiski küll osaliselt värvilist filmi ”Ben-Hur” näidati 1928. aastal, esimest helifilmi ”Ooperiball” aga 1932. aastal.
Helifilmide ekraaniletulek tingis uusi investeeringuid. 1936. aastal telliti Saksamaalt Dresdeni firmast Zeiss-Ikon tolle aja Eesti moodsaim heliprojektor, mille ülespanemisega isegi Tallinnast kohale kutsutud montöörid esialgu jänni jäid.
Samal ajal kui KES-i kino edusamme tegi, sattus Skala raskustesse. 1932. aasta septembris anti ajalehes Meie Maa teada juba Birkmanni pankrotist, kuid siis asus võõrastemajapidaja Voldemar Sagorski, kes oli 1931. aasta lõpus krundi koos kinohoonega ära ostnud, ise kino arendama. Ta ostis uue AEG-firma heliprojektori ning kahe kino omavaheline konkurents võis jätkuda.
Kinode edasine käekäik
ENSV Rahvakomissaride Nõukogu 1940. aasta 12. oktoobri määruse alusel KES likvideeriti. Seltsi varade baasil moodustati esialgu sihtasutus Kuressaare Rahvamaja, mis 1941. aasta algul kutseliseks Kuressaare Teatriks reorganiseeriti. Selle koosseisus jäi tegutsema ka kino. Pärast linna hõivamist sakslaste poolt avati KES-i kino uuesti 6. novembril 1941. Ajalehes Meie Maa avaldatud filmireklaamide äkilise lakkamise põhjal võiks järeldada, et KES-i kino lõpetas tegevuse 1942/43. aastavahetuse paiku.
Elujõulisemaks osutus Skala. Esimese Nõukogude okupatsiooni ajal kino natsionaliseeriti. Millal see pärast punaste lahkumist taaskäivitati, pole päris selge. Skala filmitutvustused ilmuvad Meie Maa veergudele jälle 1943. aasta juunis ja mõni nädal hiljem antakse teada, et alates aasta algusest on siin toimunud 292 seanssi kokku 40 360 vaatajale.
1944. aasta novembris jätkus töö taas kord uue ideoloogia tingimustes. Tolli tänava majas tegutses Skala järjepidevalt 55 aastat kuni 1967. aastani, tõsi küll, pärast 1951. aasta kapitaalremonti juba Oktoobri nime all.
4. novembril 1967 avati pidulikult uus kultuurimaja, mis mahutas endas ka 302-kohalise kinosaali. Selles majas asub Kuressaare ainuke, vahepeal uuesti Skalaks ristitud ja alates 2003. aastast Diva nime kandev kinolaadne asutus tänaseni.
Me poleks päris täpsed, kui jätaksime mainimata veel ühe kinoalase katsetuse. 1. märtsil 1998 avas uksed Kuurhoone kino. Projektijuht Rein Orni nägemuse järgi pidi sellest saama kommertsile vastanduv väärtfilmide näitamisele orienteeritud asutus. Kuid juba sama aasta augustis sai selgeks, et Kuressaares sellise programmiga kino ülalpidamiseks publikut ei jätku.