Kiired reformid külvavad hirmu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal piisab vaid sellest, kui avada ükskõik milline ajaleht või interneti uudisteportaal, et kaela saada valing hirmutavaid fakte ja ennustusi. Ükskõik millisest ühiskonnakihist on uudistes juttu, ikka sisaldab see hulganisti negatiivset infot ja hirmutamisi – laenudega hätta jäänud üksikisikutest riigieelarvega maadleva valitsuseni välja. Sinna vahele jääb ridamisi uudiseid suurtest koondamistest, juba pankrotti läinud ettevõtetest, riigiisade algatatud kiiretest reformidest, mis oma ootamatuse ja radikaalsusega lihtinimese käpuli ehmatavad.
Inimene on ära unustatud
Kogu seda virvarri jälgides tekib mõte, et on tekitatud paanikalaadne olukord, kus inimene on täiesti ära unustatud. Pean siin silmas seda, kuidas inimesed, kes seda kõike kõrvalt vaatavad ja halvimal juhul ka omal nahal tunda saavad, kogu selle hirmutamise kuhja all aina enam ja enam küüru vajuvad ja pessimistlikult tulevikku vaatavad.
Alles see oli kui riigimetsa majandamise keskuse (RMK) reform paljudel inimestel jalad alt lõi. Ühelt poolt saab terve mõistus aru, et ametnike arvu ja bürokraatiat tuleb vähendada, aga teiselt poolt on valus vaadata, kui koondatakse metsaga praktilist tööd tegevaid tublisid inimesi, kel aastatepikkune kogemus ja kes tunnevad oma tööpiirkonnas iga puud ja põõsast. Ja mis me sellega siis saavutasime? Ühed kaotasid töö ja teised said seda sedavõrd palju juurde, et varasemast kvaliteetsest töötegemisest võivad nad täna ainult unistada.
Uus reformimine
Nüüd on siis järgmine reformimine ette võetud, looduskaitse oma nimelt. Eesmärgiks jällegi halduskoormuse vähendamine ja põhirõhk keskkonnakorralduse administreerimisel. Keskkonnaministeeriumi kodulehelt on lugeda, et üks reformi eesmärke on töötajate ülesannete ja vastutuse selge määratlemine.
Oleme Eesti riiki juba varsti 20 aastat üles ehitanud – kas tõesti on veel ametkondi, kus teenistujate töökohustused on korrektselt määratlemata ja jagamata. Kui aga vaadata, millised asutused looduskaitse ja keskkonnaga tegelevad, siis võtab see tavainimesel silme eest kirjuks küll – maakondlikud keskkonnateenistused, riiklik looduskaitsekeskus, keskkonnainspektsioon, RMK.
Kui pole kõigi nende ametkondadega pidanud asju ajama, siis nimetuste järgi jääb mulje, et tegemist on asutustega, kes osaliselt üksteist dubleerivad. Erandiks vahest vaid RMK, mille nimetus reedab, et tegeletakse ennekõike riigimetsade majandamisega.
Tööd tuleb juurde
Keskkonnaministeeriumi kodulehel on mitu alternatiivset varianti, millest reformimiskavaga tegelev töögrupp eelistab hetkel neljandat ehk siis seda, kus muuhulgas öeldud, et looduskaitsega seonduvate n-ö füüsiliste tööde kohustus pannakse riigimetsa majandamise keskusele – teisisõnu nendele, kes just tublisid inimesi töölt minema saatsid.
Ma ei saa kõrvaltvaatajana otsesõnu öelda, et keegi midagi valesti teeb. Küll aga saan esitada küsimusi, mis mul kogu seda reformide jada vaadates tekivad. Näiteks, et miks vabariigi valitsuse tegevusprogramm 2007–2011 ei näe ette mingeid radikaalseid reforme looduskaitse korraldamisel?
Hulk küsimusi
Või miks ei olnud võimalik praegu plaanitavat reformi ühildada RMK reformiga, säästes inimesi koondamistest ja jagades ümber vaid töökohustusi ja rolle? Mis saab looduskaitse arengukavast, keskkonnastrateegiast ja vabariigi valitsuse tegevusprogrammist, kus on mitmeid olulisi põhimõtteid meie looduse mitmekesisuse kaitseks? Kas senine töö kaitsealade võrgustiku toimimise ja seire parandamise, pärandkoosluste kaitsekorralduse tõhustamise, loodushariduse ning keskkonnajärelevalve arendamisel läheb vett vedama? Kas me saame kindlad olla, et säilib järjepidevus ning pooleliolevad ja kavandatud tööd saavad tehtud?
Mis on kiire reformi eesmärk
Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi ütleb 18. septembri Oma Saares ilmunud artiklis, et hirmujuttude levitamine on asjakohatu. Et ümberkorralduste juures olevat kõige olulisem see, et asutuse nime muutumisel uude loodavasse ametisse siirduv inimene ja tema põhifunktsioonid jääksid samaks. Kas kiire reformi eesmärk on siis vaid ümberstruktureerimine ja ametkondade ühe nimetuse alla sättimine? Kas sellepärast oligi vaja see reform nii ootamatult ette võtta ja kiirustades vaid mõne üksiku kuuga teoks teha?
Ega eesti inimene rumal ole. Eesti inimene jälgib meediat ja teab, et meie riigil on eelarvega raskusi. Miks siis jätta mulje, et kiire reformi eesmärk on vaid ümberstruktureerimine ja -nimetamine, mitte inimeste koondamine ja rahaline kokkuhoid? Et inimesed hirmu ei tunneks, selleks tuleb riigiisadel ennekõike võimalikult aus olla.