Täiskasvanud õppija kolgatatee ehk Kuidas seadused õppijale kaikaid kodaratesse loobivad

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Saarte Hääl

Kõik sai alguse sellest, et otsustasin sel sügisel asuda õppima Tartu ülikooli. Kes täiskasvanuna töö ja pere kõrvalt sellise otsuse teinud, see teab, et tegemist ei ole mõtlematult ettevõetud sammuga. Läbi tuleb kaaluda kõik ajalised ja rahalised ressursid ning täistööajaga töötavale inimesele ei ole elu üliõpilasena just kõige kergem. Ainuüksi Saaremaalt teise Eesti otsa sõit kahel nädalavahetusel kuus on väga kulukas, rääkimata õppemaksust, millest enamikul avatud ülikoolis õppijatest pole lootust pääseda isegi parimate õpitulemuste korral.

Nii siis kaalusin minagi üsna pikalt oma võimalusi ja langetasin lõpuks otsuse. Olin õnnelik, et kooli sisse sain, ja asusin õhinal teadmisi omandama. Mida ma aga ette arvata ei osanud, oli see, et kohustuslikku kirjandust võib olla raske ja puhuti isegi pea võimatu kätte saada.



Minu lugu


Räägin oma loo. Nimelt on kogu meie teaduskonna esimestel kursustel ühe kohustusliku ainena majandusteooria, mis on väga mahukas ja milles eksami sooritamiseks on vaja läbi töötada TÜ väljaantud õpik “Sissejuhatus majandusteooriasse”. Asusin siis minagi seda õpikut otsima. Jooksin läbi Tartu ja Kuressaare raamatupoed, aga müügil seda enam pole. Ka kõigis internetipoodides on raamat läbi müüdud. Tartu ülikooli raamatukogus on sellele väga pikk järjekord.



Nii ma otsustasingi, et laenutan õpiku Kuressaarest maakonna keskraamatukogust. Registreerisin end lugejaks ja sain teada, et nimetatud õpikut on neil vaid kaks eksemplari – üks laenutamiseks ja teine lugemissaalis lugemiseks.



Kuna materjal on mahukas ja ma ei ela Kuressaares, ei tulnud kohapeal lugemas käimine minu jaoks kõne allagi. Niisiis panin end järjekorda sellele ainukesele raamatule, mis parasjagu oli välja laenutatud. Kahe nädala pärast sain teada, et raamatut pole tagastanud, ja asusin otsima muid võimalusi.



Võtsin ühendust TÜ raamatukoguga, kust sain teada, et majandusteooria õpikut on ooteajata saada Tallinna ülikooli Haapsalu kolledži raamatukogus, lausa mitu eksemplari. TÜ raamatukogust soovitati mul kasutada raamatukogudevahelise laenutamise teenust (RVL) ja tellida see Saare maakonna keskraamatukogu kaudu. Olin rõõmus, et lõpuks teadsin, kuidas õpik hankida.



Aga võta näpust. Nii lihtsalt need asjad siiski ei käi. Saare maakonna keskraamatukogust öeldi, et RVL esimene reegel on, et tellida saab ainult neid raamatuid, mida kohalikus raamatukogus ei ole. Soovitati tulla kohapeale lugema, kuna lugemissaalis ju üks eksemplar oli. Minus tekitas selline vastus suurt segadust, sest raamatut, mida ma tahtsin laenutada, neil ju tõesti välja laenutada ei olnud.



Võtsin kätte ja helistasin uuesti Haapsallu, et uurida, kas nad tõesti ei luba mulle saadetud õpikut koju laenutada. Haapsalust öeldi, et neil ei ole selle vastu midagi. Sain ka meiliaadressi, mis paluti saata edasi Saare keskraamatukokku, et siit saaks minu tellimuse viivitusteta Haapsallu edastada ja raamatu saatjal oleks ametlik alus selle väljasaatmiseks.



Nii ma siis selle meiliaadressi Kuressaarde edastasingi ja palusin veel kord raamat mulle tellida. Kuressaarest sain vastuseks, et minu poolt pakutud variant on kummaline, kuna raamatukogudevahelise teenuse kasutamisel ei tohi nemad mulle tellitud raamatut koju anda, vaid ma pean ikkagi käima seda lugemas kohapeal.



Hilisemas meilis andis Kuressaare raamatukogu töötaja mulle ka teada, et RVL seadus lausa keelab mujalt tellitud raamatuid koju laenutada, aga see mind ilmselt ei huvitavat. Jah, just niisugune nipsakavõitu see vastus oligi – mind ilmselt ei huvita. No mind huvitavad elus väga paljud asjad ja kui minu elu mingi seaduse taha takerdub, siis huvitab mind isegi väga, mis seal kirjas on.



Vastuolulised seadused


Otsisin vastavad pügalad välja ja veendusin, et raamatukogudevahelise laenutuse juhendis on tõesti kirjas, et sel teel tellitud raamatuid saab lugeda vaid kohapeal. Seega tuleks mul maksta kõigepealt tellitud raamatu saatmisega seotud kulud ja siis käia seda mitmete kilomeetrite kaugusel Kuressaares lugemas, millest mõistagi lisanduks hulganisti sõidukulusid.



Mul ei ole midagi selle vastu, kui inimesed seadusi täidavad, samas on meie riigis kahjuks palju seadusi ja eeskirju, mis räägivad üksteisele vastu. Näiteks ütleb TLÜ raamatukogu põhikiri, et neil on õigus oma vara üle ise otsustada. Raamat, mida ma tahtsin Haapsalu kaudu tellida, on TLÜ raamatukogu vara ja vastavast raamatukogust kinnitati mulle, et nad on nõus selle mulle saatma ja neil pole midagi selle vastu, et see mulle koju laenutatakse.



Saare maakonna keskraamatukogu ei olnud aga sellegipoolest nõus seda tegema. Kui seadused on nii jäigad, siis tuleks neid järelikult muuta ja selle võimaluse uurimisega hakkan ka tegelema. Samas jäi mulle kogu seda kadalippu läbides väga halb tunne sisse just selle suhtumise pärast, mille osaks oma kodusaare keskraamatukogu lugemistoa töötajaga suheldes sain.



Saare maakonna keskraamatukogu põhimäärus ütleb: “Raamatukogu eesmärk on tagada elanikele vaba ning piiramatu juurdepääs informatsioonile, teadmistele, inimmõtte saavutustele ning kultuurile, toetada elukestvat õppimist ja enesetäiendamist.”



Minu küsimus on – mismoodi meie saare keskraamatukogu elukestvat õppimist toetab?



Minu nägemuse kohaselt on üks toetamise viise see, et raamatukogu kliendil püütakse aidata leida vajalik õppematerjal ja pakkuda ka välja õppija jaoks parimad variandid. Praegusel juhul sai mulle osaks kohtlemine, mida ma oma saare inimeselt tõesti ei oodanud.



Olen väga värske Saaremaa keskraamatukogu klient ja laenutusosakonnas olen kogenud ääretult meeldivat suhtumist ja suurt abivalmidust, seepärast olin üsna hämmingus, et meie lugemissaali töötaja, kelle ülesandeks on RVL teenuse vahendamine, ei pakkunud mulle välja mitte ühtki mõistlikku lahendust õpiku saamiseks.



Milleks propageerida elukestvat õpet ja rääkida suuri sõnu sellest, kuidas seda toetada tuleks, kui reaalne elu ja kehtivad seadused seda pigem takistavad?



Kogu selle loo lõpetuseks tahan öelda, et sain veel kord kinnitust sellele, et on olemas kahte tüüpi inimesi: neid, kes täidavad seadusepügalaid, millele toetudes on võimalik inimesed abita jätta, ja neid, kes teevad kõik selleks, et leida võimalusi, kuidas abivajajat kõigele vaatamata siiski aidata.



Ja selleks, et leida ühe õpiku laenutamiseks lahendus, ei olegi vaja seadust rikkuda, tuleb vaid teada erinevaid võimalusi ja neist abivajajat teavitada. Vaatamata sellele, et mul tuli läbida tõeline kadalipp ühe õpiku hankimisel, olen tänulik minagi – karastava õppetunni ja selle eest, et sain teada seadustest, mis muutmist vajavad.



Loodan omalt poolt teha kõik selleks, et õppimine ei oleks vaid suurte raamatukogude lähedal elavate inimeste privileeg, vaid et õppematerjale saaksid sujuvalt kätte kõik, kes neid vajavad, ükskõik kus maanurgas me ka ei elaks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles