Saaremaale härjavõitlus!

Foto: Saarte Hääl

Linnavalitsuse veebilehel toimunud hääletusel valiti Kuressaare 2008. aasta parimaks arhitektuuriliseks terviklahenduseks golfikeskus. Tore, et Kuressaare on saanud rikkamaks ühe arhitektuuripärli võrra. Ent mõelgem hetkeks, kuidas paigutub golf kogu meie saare elu-olu kui terviklahenduse sisse. Eesti vabariigi ja seega ka Saaremaa elu-olu kõige tähtsamad piirid paneb paika põhiseadus: meie riik on ellu kutsutud selleks, et tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Seda eesmärki täpsustab kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, mille järgi peab linnavalitsus oma otsustes lähtuma linnaelanike õigustatud vajadustest ning arvestama linna arengu iseärasusi.

Linnaelanike õigustatud vajadused on eelkõige esmased vajadused, alates arstiabist kuni veevärgini. Esmavajadustega seotud teenused peavad olema kättesaadavad igale inimesele, olgu ta noor või vana, rikas või vaene. Kuid linna elujõud sõltub ettevõtetest ja neilt laekuvast maksurahast.

Kui kohalikud golfisõbrad tahavad tühermaale väljaku rajada ja arvavad sellest ka suure turismiobjekti saavat, siis on igati normaalne, et linn aitab kahel käel selleks ettevalmistusi teha. Linn ise aga golfifirmas ei osale, oli linnavalitsuse seisukoht aastal 2000.

Kuid kaks aastat hiljem teatas tollane abilinnapea Urmas Treiel Meie Maas, et “linn võttis golfiväljakute rajamisel ohjad enda kätte, kuna ettevõtjate initsiatiivile vaatamata pole senised pingutused vilja kandnud”. Ei mingit selgitust või põhjendust, miks linn äkki ise suureks golfiarendajaks hakkab.

Konkreetsed äriprognoosid leiame MM-s aasta hiljem, linnavalitsuse pressiteatest: arvestuste kohaselt peaks golfiturism tooma igal aastal Kuressaare linna teenindussfääri 60 miljonit krooni ja andma täiendavalt tööd enam kui 100 inimesele.

Praegu on aga seis selline, et projektis on sees ligi 30 miljonit maksumaksja raha ja pangale peab laenu tagasi maksma. Ja seda kõike üleilmse majanduslanguse tingimustes, mis lähiaastatel Saaremaal golfiturismi plahvatuslikku buumi parimagi tahtmise juures ennustada ei lase.

Golf, sumo ja meresport – ühed kallid kõik?

Vastavatud väljakule kohalikud elanikud tormi ei jooksnud, sest golf ei kuulu meie traditsiooniliste ega populaarsete spordialade hulka. Golf ei ole ka eriettevalmistust ja -varustust mittevajav spordiala, mida iga noor ja vana saaks päevapealt omal käel harrastama hakata. Mis üldse oleks Saaremaale omane harrastus või spordiala, kui küsimus selle nurga pealt püstitada?

Pakun, et see võiks olla meresport. Saarlased on läbi aegade tublid meresõitjad olnud ja miks ei võiks see traditsioon jätkuda. Veel enam, Saaremaa koolide omapära võikski olla see, et iga laps saab hariduse osana selgeks purjetamise põhialused.

Aga meresport on ju ka kallis, kahtleb lugeja. Mitte tingimata, kooliealiste laste jaoks on Saaremaal varustus olemas. Edaspidiseks harrastamiseks on küll oma paati vaja. Merd saab sõita kasutatud auto hinnaklassis oleva alusega, mis peaks keskmiste ja suuremate ettevõtete omanikele küll jõukohane olema.

Sõidavad ja võistlevad oma töötajad, külalistele saab lõbusõitu teha, huvilistele välja üürida. Nii et kui kallist sporti teha, siis parem juba traditsioonidega ja kodumaist.

Muidugi, Eesti riigi, rahvuse ja kultuuri säilitamine ei saa tähendada seda, et me iial midagi uut omaks ei võta. Viimase hea näide on meie sumomaadleja Baruto. Üks eesti mees leidis selle spordiala endale huvipakkuva ja sobiva olevat ning nüüd on ta maailmatasemel tegija.

Seega on õigustatud, et Rakveres toimuvad sumo maailmameistrivõistlused ja jaapani kultuuri päevad. Kui Baruto on tekitanud noortes suure huvi sumo vastu, siis peabki tema kodukoht seda arvestama ja neile sumoga tegelemise võimalused looma.

Õige iseäralik on aga lugu siis, kui asi käib vastupidi. Linna juhid vaimustuvad turismi-alasest äriprojektist, mis tugineb spordialale, millel pole ei rahvuslikku ega rahvalikku aluspinda, ei ühtegi maailmatasemel tegijat, ning toetavad selle arendamist väga suures mahus maksumaksja rahaga.

Ja kuna linn on raha palju investeerinud ja majanduslangus käes, tuleb nüüd Kuressaare gümnaasiumi õpilased treenida koolihariduse kohustusliku osana golfi mängima, et nad siis täiskasvanuna ise oma rahakotti kergendaksid.

Ka ärimehed on saanud üleskutse tõestada linnale oma lojaalsust sellega, et ostavad

golfikeskuse aktsiaid. Vägisi meenub Nõukogude aeg, kui kõik pidid kohustuslikus korras riigilaenu obligatsioone ostma ja maisi kasvatama, sobis see siis kohaliku eluga või mitte.

Miks ka mitte?

Kui lähtuda sellest, et linn vajab kasulikke äriprojekte, saaks ju välja pakkuda teisigi ideid. Päevaleht kirjutas hiljuti, et Herefordi veistel on Vilsandil igav hakanud, jalutavad ringi ja puksivad aedu. No kasutame siis kohalikku initsiatiivi ära ja ehitame Saaremaale härjavõitluse areeni. Mis sest, et meil selle alaga midagi pistmist pole, turistidel oleks põnev vaadata. 

Linn saaks jälle ühe tühermaa korda teha ja areenile juurdepääsutee rajada, kus ka kohalikud elanikud jalutada saavad. Kooliõpilastele saaks õppekavasse kohustuslikus korras lisada härjavõitluse õpetuse, et toreadoorid omast käest võtta oleksid. Volikoguliikmetel oleks kohustus käia härgi söötmas. Lojaalsete ettevõtjate üle saaks arvet pidada selle järgi, kes on areeni korrashoiuks igakuiselt raha annetanud.

Kulla golfisõbrad ja linnavalitsejad, see ei ole tigedusejutt. Minu kui linnakodaniku mure on siiras, sest sellise põhiskeemi alusel saavad ju linna juhid Saaremaale maksumaksja raha eest teha ja tuua mida tahes. Veel murelikum olen ma lapsevanemana selle pärast, et laste koolihariduse kohustuslikuks osaks on tehtud kallis ja eksklusiivne hobi, et treenida neist meie vigade kinnimaksjad. Iseasi, kui see oleks vabatahtlik.

Vabas riigis võib vaba inimene omal algatusel teha mida tahes: ratsutada elevandi seljas, harrastada härjavõitlust või mängida golfi. Kõik need on väga arendavad alad. Kust inimene elevandi, härja ja golfiplatsi saab, on ta enda asi. Kuid riigikoolis õppekava osana õpetatav sport peab vastama samadele reeglitele, mis meie seadused on paika pannud: rahvusliku kultuuri säilitamine ning kõigile ligipääsetavus, olenemata rahakoti paksusest pärast kooli. Golf ei vasta kummalegi nõudele.