Tööloom mässab seekord taaraautomaadi kallal

Foto: Saarte Hääl

Nonii! Taas on aeg käed taskust võtta, sisse õlitada ning uuele tööle pihta anda. Teada on, et Tööloom on vaimustuses kõikvõimalikest masinatest, ning seekord opereerime ühe vägevaima masinaga ilma peal – taaraautomaadiga. Peale selle meeldib Tööloomale mõte igasugu vidinate taaskasutamisest ning seega on taaraladu üks õige koht tegutsemiseks. Selleks viib töö meid seekord Kaubaaida taaralattu Tehnika uulitsal.

Kaubaaidas asub üks üheksast maakonnas leiduvast taaraautomaadist. Teate küll neid. Näevad natuke välja nagu sularahaautomaadid, ainult et augud seinapaneelis on suuremad. Kaartide asemel topitakse masinasse pudeleid ning vastu saab väljatrükitud triipkoodi, mitte sularaha.

Kui pangaautomaat on üks kapi moodi kolakas, siis taaraautomaadi taga avaneb vaataja silmadele täiesti uus maailm, kus masin üksi hakkama ei saa, vaid vajab töökate inimkäte abi. Selleks ongi täna teisel pool seina Tööloom.

Masin neelab taarat

Taara tooja peab põhimõtteliselt silmas pidama kahte asja: taara sisestatakse masinasse, põhi ees, ning pudeleid-purke ei tohi üksteise järel liiga kiiresti panna. Sealt edasi haarab ringikäiv lint taara oma võimusesse ja masin justkui imeb selle endasse.

Rohkemat taaratagastaja enam ei näe – et masina sees on üks ümmargune rull, mis suunab taara vastavalt tüübile kas vasakule, paremale või otse edasi. Seda teeb masin triipkoodi järgi, tundes ära, kas tegu on plekk-, plastik- või klaastaaraga.

Plekk läheb vasakule, kus purk suunatakse ühte auku, mille järel kõlab veidi plekikisa. Seal läbib purk nimelt kerge pressimisprotseduuri ehk litsutakse pikkupidi laiaks ja poetatakse kilekotti masina sees.

Paremale sunnitakse veerema kõik plastikpudelid. Neid aga ei poetata kohe auku, vaid neid ootab ees liikuv trepp ehk eskalaatorisarnane lint, mis tõstab pudelid kõrgele üles, et kukutada ühte suurde kogumiskasti. See on paari meetri kõrgune ning vajadusel saab selle kõik plastikut täis toppida.

Klaastaara veereb masinast otse läbi ja maandub omamoodi laheda kasti peal, mida katab paindlik lint. Kui lindile peaks kogunema suurem hulk pudeleid, vajub lint madalamale, tekitades pudelitele rohkem ruumi.

Kõike tuleb sorteerida

Sealt edasi algab inimkäte ehk Töölooma tegevus. Taaraladu masina taga on täis kilekotte ja taarakaste. Need tuleb käsitsi pudelitega täita. Kauba-aida taaralaos olid veel eelmisel aastal tööl eraldi inimesed, kes taaraga möllasid, kuid sellest aastast neid enam pole ning taaratöö kuulub kogu kollektiivile. See tähendab, et iga päev määratakse kindel töötaja, kelle südameasjaks taara saab.

Taara sorteerimise kõrval tähendab see veel seda, et kui kaupluses hakkab kõlama taarahäire, siis tema on see, kes appi tõttab. Taarahäire tähendab seda, et masinaga on midagi juhtunud ning ta saadab hädaabisignaali kauplusetöötajate kambrisse. Tavaliselt juhtub see siis, kui plekikott täis saab.

Täna õpetab mind välja Karin, kes on Kaubaaidas töötanud juba sellest ajast, kui see ei olnudki Kaubaait, vaid lihtsalt ladu. Tema ülesandeks on tavaliselt iga nädal taaraaruandeid koostada. See tähendab kokkuvõtete tegemist, kui palju mingit tüüpi taarat laost välja on saadetud.

Karin selgitab taara sorteerimise põhitõdesid. Töölooma juhe kipub alguses kokku jooksma – kas tõesti on seal taga nii palju asju, mida tegema peab? Võtame näiteks klaastaara, mis otse läbi masina tuleb. Kes oleks võinud teada, et sellel tuleb vahet teha. Arusaadav, et õllepudelid tõstad ühte kasti ning fantapudelid teise? See pole aga veel kõik.

Näiteks on osal pudelitel pandipakendi pudelilogo juures kirjas, et need on korduvkasutatavad. Teistel ei ole. Niisiis peab korduvkasutatavad pudelid panema kastidesse, teised aga pistma suurde kilekotti. Segadust on üksjagu.

Järgmiseks peab millegipärast teadma, millised on Saku ja millised A. Le Coqi kastid, kuid õllepudeleid pannakse sinna läbisegi nii ühe kui ka teise tootja omi.

Aga pane nüüd tähele! Enamik õllepudeleid on korduvkasutatavad, kuid Pulsi õllepudelid ei ole. Okei, need näevad ka teistsugused välja. Aga võtame näiteks A. Le Coqi Speciali õlle. Sellel on sildil kirjas, et on korduvkasutatav, kuid tegelikult ei ole. Seda peab lihtsalt teadma ning need pudelid ühinevad kilekotis Pulsi pudelitega. Samas on ka peenikese nimega Dry Ice’i pudelid ning igasugu välismaine kraam. Tõeline rahvaste sõprus, mida Järvakandis ootab ees killusadu. Korduvkasutatavad pudelid jõuavad aga tagasi tehasesse ja täidetakse taas märjukesega.

Kõige lihtsam on hakkama saada plekiga, sest sellega praktiliselt ei peagi tegelema. Masin loeb ise kõik plekkpurgid kokku. Ühte kotti mahub 400 purki ja kui see kogus täis, hakkab kõlama taarahäire.

Teeks masinale tünga

Kui oleme segaste pudelite kilekoti täis pannud, peab selle registrisse kandma. Kõigepealt kinnitame kotisuu plastikust rihmaga. Tihti juhtub, et töötajad tõmbavad rihmad lihtsalt ribadeks. Sellest annab tunnistust masina kõrval asuv prügikast, mis katkenud ribasid täis.

Iga kott tuleb ära märgistada eraldi. Selleks on olemas terve rull kleebitavaid triipkoode, mis kinnitatakse koti külge. Sealne number kantakse käsitsi kausta. Mitte keegi ei loe üle, kui palju igas kotis pudeleid on. Märgistatakse vaid kott ära ja pannakse teiste klaasikottide seltsi oma aega ootama.

Arutame Kariniga, et seepärast annaks soovi korral süsteemist lühiajaliselt raha välja petta küll. (Neetud, esimest päeva tööl ja juba tahaks nihverdama hakata, mis?) Kui kastidesse laotud õllepudelid on kõik loetud, siis klaas ja plastik, mis kilekottidesse kogutakse, ei ole. Niisiis võiks võtta masinast juba läbi lastud pudelid ja toppida aga uuesti masinasse ning sedasi endale väikese õlleraha teenida.

Konks on siiski selles, et lõppkokkuvõttes loeb masin kogu taara kokku ja pandipakendi inimesed näeksid ära, et midagi on valesti. Kottide arv võib klappida, aga kui iga kott pooltäis on, siis tekib kahtlus küll.

Karin ütleb, et seda pole kuskilt kuulda olnud, et taaratöötajad niimoodi nihverdanud oleksid. Küll aga on räägitud petistest, kes seovad pudelite külge nööri ning tõmbavad pärast triipkoodi lugemist pudeli masinast uuesti välja, et siis jälle sisse toppida. Aga need on ka vahele jäänud ning asi ise nõuab üksjagu harjutamist.

Masin hakkab tööle

Taaramasinal on kombeks end aeg-ajalt sirutada. Vaikses taararuumis hakkab masin äkki ootamatult tööle ja lindid liikuma. See kestab küll mõne hetke, kuid näitab, et süsteem lausa sügeleb töö järele. Täpselt nagu Tööloomgi. Ja õnneks ei pea kaua ootama.

Masin hakkab undama ning kostab triipkoodi registreerimise hääl. Seekord toob klient põhiliselt plastmassi, mis hakkab kõrgustesse suunduma ja kukub siis teiste hulka suures kastis. Seda on äge vaadata, kuid siis ilmub välja klaastaara. Klaastaara hullus seisneb selles, et müra on päris suur. Üksteise otsa kukkuvad pudelid teevad hirmsat kolinat, mis laos veel kajamagi kipub.

Üritan kiiresti klaasi eest ära kastidesse toppida, et uued pudelid nendele otsa ei kukuks. Masin on seekord siiski kiirem ning kolin lõpeb alles siis, kui kliendil taara otsas.

Järgmine klient toob päris kena hulga plekkpurke. “Pi-pi-pi-pi-pi-pip,” hakkab masin äkki piuksuma, andes teada, et nüüd on tema pleki-isu selleks korraks täis. Nüüd tuleb minna kliendi juurde asja selgitama. Samal ajal avame automaadi kliendipoolse paneeli. Nimelt tuleb masina seest välja tõmmata käru, kuhu kilekotid kinnitatud.

Kilekoti vahetamine võtab aega mõne hetke. Paar lisahetke kulub purkide koristamiseks, mis kotist mööda kukkunud. Kohale jõuab veel inimesi, kes töötajate tagaruumis taarahäiret kuulsid, ning kliendile võib jääda mulje, et kotti vahetab kolm inimest korraga. Kuid nähes, et kõik on korras, suunduvad häire peale kohalejooksnud tagasi oma tööde juurde. Viimaks nullime konsooli klaviatuuril õigeid koode sisestades plekiloenduri ära.

Kogu protseduur on nii põnev, et taara toonud kodanik hakkab koju minema, unustades, et tal on veel kaks kotti taarat masinasse toppimata. Õnneks ei jõua ta uksest kaugemale ja saab tegevust jätkata.

Pirtsakas taaramasin

Karin tunnistab, et taaramasin on mõnikord päris pirtsakas ning iga asja läbi ei lase. “Näiteks kui teinekord on pudel liiga lopergune,” toob ta välja. Sageli ei taha läbi minna mõlgitud purgid. “Masin peab saama triipkoodi normaalselt lugeda.”

Kui pudelid läbi ei lähe, siis võib klient need teise auku toppida, kust need samuti ühte kilekotti kukuvad. Karin tunnistab, et need pudelid pannakse lihtsalt taarakottidesse, sest mis nendega ikka teha.

Vahel aga jääb masinasse lihtsalt midagi tiksuma ning masinal jookseb justkui juhe kokku. Kui selline asi peaks juhtuma, siis peab olema valmis restardiks. Seekord küll ei juhtu, kuid ukse kõrval on seinale kirjutatud kõik õiged koodid, mida masinasse sisestada, kui midagi häda on.

Masina pirtsakust saab tunda ka järgmine klient, kes ei näi aparaadile ülearu mõtlemisaega andvat – muudkui aga surub taarat ühtse joana sisse. Klient teeb sellega iseendale karuteene, sest nii ei jõua masin kõiki koode läbi lugeda. Üks täiesti terve Heinekeni purk maandubki hoopis klaaspudelite seltskonnas, mitte mõlkis pleki augus.

Kui masinat vihkav klient lahkub, paneme purgi õigesse kohta. Selleks peab ühe luugi lahti võtma ja käe masinasse toppima. Niipea kui luuk taas sulgub, teeb masin kontrolliva liigutuse, mille tagajärjel purk plekikrigina saatel tema sisemusse kaob.

Kogemused appi

Vahepeal näib, et läheb täitsa kiireks, klaas muudkui koliseb alusele. Instinktiivselt tahaks kõik kiiresti kastidesse panna, kartes, et hakkab üle ääre tulema, kuid alus vajub hoopis madalamaks ning klaasi võib sinna veel kõvasti peale valada.

Appi tuleb kogenud Luule, kes on taaraga mässanud juba ajast, mil siin olid püsivad taaratöötajad. Luule oli neil abis, sest kui säärane aparaat kohale toodi, küll siis rahvas algul nuputas, kuidas asjad käivad. Tema aga aparaati ei kartnud ning julges muretult näppida. Nüüdki hoiab ta Töölooma tegemistel silma peal.

“Äge on siin,” ütlen talle plastpudeleid august välja koukides. “Kõik uus on äge,” vastab ta elutargalt. – “Sulle käib juba närvidele?” – “Ei.”

Luule selgitab ka, et ei ole mõtet plastpudeleid august ükshaaval välja võtta. Kogenud töötaja avab luugi, mille kaudu saab pudelid suures koguses otse kotti kallata.

Lisaks seisab nurgas pika varrega ja konksuga asi, millega saab kaugemal olevaid pudeleid kotti tõmmata. See on juba päris töö moodi. Kahjuks selgub, et liigne agarus on ogarus. Luule räägib, et tavaliselt lastakse plastpudelite salv nii täis, et ülevalt kukkuvad pudelid maanduksid teiste otsa, mitte lageda põhja peale. Siis on vähem müra, kui pudelid üksteiselt ära põrkavad.

Kui suurem müra läbi ja järjekordsed kliendid lahkunud, võib vahepeal muid asju teha. Näiteks masinat puhastada. Masina paneel saab mõnikord päris räpaseks ning sama käib lindi kohta, kuhu pudelid kogunevad. Tõmbame mõlemad kaltsuga üle. Sest kui masin on puhas, siis töötab ta paremini ja ei teki rikkeid. Tööloom teab, et see ei käi ainult taaramasina kohta, vaid kehtib igal pool.

Päeva lõpetab prükkar

Üldiselt käib taararahvast kõikse rohkem laupäeviti, sest siis on inimestel aega tegutseda. Siis tullakse autode ja suurte kogustega. Teine tegusam päev on esmaspäev, mil tuuakse ära taarat, mis nädalavahetuse tagajärjel tekkinud.

Kaubaaida taaraladu on päris mahukas. Talvisel ajal koguneb siia nädalaga umbkaudu 50 kotti plastikut ning mitme aluse jagu õllepudeleid. Ruum saab päris täis ning siis tuleb taara-aluseid roklaga ringi manööverdada.

Plastikpudelid võtavad hirmus palju ruumi ära, sest neid ei muljuta kokku. Vaata ise, kui suur on pooleteiseliitrine Värska pudel! Teadjad räägivad, et siin on tegu lihtsalt vana kooli masinaga, mis pole piisavalt tark veel. Mõnel pool on täitsa olemas masinad, mis ka plastikpudelid kokku muljuvad, et ei oleks suurt õhuvedamist ühest Eesti otsast teise.

Nimelt läheb taara, mis siin kokku saadakse, tagasi mandrile. Seda vaadatakse silma järgi, kuidas ruumiga on. Õllealused lähevad teele, kui 4–5 on koos, kilekotte läks viimati 110 tükki. Korduvkasutusega pudelid lõpetavad tehases, teised aga viiakse Muugale, kus asub pandipakendi tootmisjaam. Tähelepanelikud transporttöölised on näinud, et plekkpurgid pannakse merekonteineritesse.

Taaratöötajate päeva lõpetab aga alati üks omamoodi õhtukuulutaja, prükkar. Nii teda kutsutakse, sest on räpane ja määrdunud olemisega. Ka taara, mis masinast läbi lastakse, pole puhtamate killast. “Kui ta tuleb seda raha vastu ümber vahetama, siis ma ütlen, et nii, päev hakkabki läbi saama,” tõdeb Karin. Ja peaaegu alati on poe ukse taga keegi Bocki joonud ning need pudelid sinna jätnud. Sellest annab märku lauaääre all ootav sarvilise sildiga pudel.