Bangladesh on maa, kuhu turistid väga ära ei eksi ja valget pea ei kohtagi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud aasta lõpus võtsid neli sõpra-reisiselli – Märt Meos, Marti Kivimägi, Ants Lusti ja Saaremaa mees Aarne Mägi – ette pika ja eksootilise reisi Nepali ja Bangladeshi. Tõsi, Bangladeshi mindi kolmekesi, Ants pöördus Katmandus kodu poole tagasi. Reisikirja esimene osa Nepalist ilmus 14. veebruari Oma Saares.
Katmandu – Dhaka – Chittagong – Cox Bazar – Teknaf – St. Martin – Chittagong – Dhaka
Kui me kolm tundi enne väljalendu Dhakasse Katmandu lennujaama jõudsime, saime aru, miks meid paluti nii vara kohale minna. Hetkel oli tunne, et kõik need 10 000 inimest – ma ei liialda – tahavad ühe lennuki peale pääseda.
Lennujaama esmane passikontrollipunkt oli ainus, mille kaudu inimesi lennujaama lubati. Aga vaid tunnike järjekorras ja hetk hiljem olime ooteruumis, kus meid ümbritsesid valdavalt moslemid.
Bangladeshi rahvusliku lennufirma Biman Air suur, aga väga vana ja vaeva näinud Boeing võttis paigalt. Ja maandus korralikult Dhaka lennuväljal.
Bangladesh on maa, kuhu turistid väga ära ei eksi. Valge nahavärviga inimest seal vaat et ei kohtagi. Seda haruldasemad tundusime meie kolmekesi mööda maad seigeldes neile, kellele Bangladesh koduks on.
Kui väheke võrrelda selle riigiga seonduvaid numbrilisi näitajaid mõne muu maaga – näiteks Venemaaga, kus elab umbes sama palju elanikke kui Bangladeshis, siis Vene avarustesse saab ühele ruutkilomeetrile paigutada 8,5 inimest. Bangladeshis elab ühel ruutkilomeetril 1000 inimest ja veidi rohkemgi veel.
Dhaka
Taksoga kesklinna poole sõites saime aimu, kuivõrd erinevad on Katmandu ja Dhaka. Viimane meenutab kohati tõelist suurlinna, kus kõrguvad kõrghooned ja laiuvad korralikud asfaltkattega teed. Ainult et inimesed ja nende elu seal klaasist kuplitest allpool on lihtne ja vaene.
Bangladesh on maailma üks suuremaid islamiriike. Kui otsida seda, mida rahvuslikuks omapäraks võiks nimetada, siis selles valdkonnas meeldejäävat on seal maal raske leida. Kui otsida Bangladeshiga seotud meenet, mida kaasa viia, siis esmalt pakutakse meestele mõeldud heegeldatud peakatet. Ja kui veel küsida, siis tuuakse teistmoodi heegeldatud peakate, mida islamiusulised poisid ja mehed igapäevaselt kannavad.
Islam juhib selles riigis inimesi. See on kummaline vaatepilt, kui Dhaka tänavatel peatatakse liiklus, eiteakustkohast ilmuvad nagu sipelgad välja eri vanuses mehed, nii noored kui vanad, ja hakatakse palvetama. Ja nii 5 korda päevas, päikesetõusust loojanguni.
Päikesetõusul äratavad rahva minarettide tipus asetsevad megafonid, läbi mille vaimulikud inimesi valjuhäälsete viisistatud lausejuppidega palvusele hõikavad. Dhakalased peavad oma linna uhkemaks hooneks, lausa riigi sümboliks, parlamendihoonet, mille on projekteerinud Saaremaa päritolu mees, arhitekt Louis Kahn. Selline väike side siis Saaremaa ja Dhaka vahel.
Dhaka – Chittagong
Ega üle paari-kolme päeva ühes kohas olla ei saa. Mitte et keegi keelaks, aga on vaja minna edasi, näha veel, olla seal, kus maailma värvid jälle veidi teistmoodi paistavad. Nõnda seadsime end rongile, et läbida 8 tunni pikkune teekond Dhakast Chittagongi. Valisime kõige mugavama rongi, kus ühe inimese pilet maksis kroonidesse arvestatult umbes 60 kr.
Chittagong – Cox Bazar
Chittagong ja Cox Bazar, India ookeani Bengali lahe ääres asuvad linnad. Nende kahe linna vahele jääb maailma pikim liivarand, pikkusega umbes 140 km. Kuna meie reisi üks siht oli Cox Bazar, siis Chittagongis pikemalt viibimata võtsime takso ja sõit 150 km pikkusel maanteel algas.
Asfaltkattega autoteel, mis oli väga hea, kulus selle vahemaa läbimiseks üle kolme tunni! Miks, võiks õigustatult küsida. Põhjuseid on mitmeid: kuna see maa ongi nagu üks suur küla, siis olukordi, kus kiirus üle 70 km/h ulatus, oli vähe, lisaks veel see, et väljas pimenes, ja muidugi üleüldine korralagedus liikluses.
Arvan, et selle aja jooksul suutsime sattuda vähemalt paarikümnesse liiklusohtlikku olukorda, mis oleksid pidanud lõppema avariiga. Aga õnneks käisid õnnetused meist mööda, kui mitte arvestada üht kerget otsasõitu rikšale, mis nii sõiduki kui selle omaniku kraavi paiskas. Kuna aga mees kohe püsti tõusis, ei vaevunud taksojuht isegi mitte autot peatama.
Cox Bazar
Bengali laht India ookeanis võiks olla rannaturistide meelispaik. Cox Bazar asub ookeani kaldal, ööbimispaiku on selles linnas küllaga, odavatest voodikohtadest ookeanini ulatuvate hotellideni välja. Aastaringselt kestvad kuumad ilmad meelitavad sinna valdavalt küll kohalikke rannamõnude nautlejaid, kes üleriideid seljast võtmata soolases ookeanivees sulistavad.
Leidub veel jõukaid indialasi. Küll aga mitte meie mõistes valge rassi esindajaid. Ju siis Cox Bazar pole veel jõudnud turismimagnetina mõnusat puhkusepaika otsivate rannaturistide lemmikpaigaks kujuneda. Linna kerkivaid uusi hotelle silmas pidades võib aga rannapilt lähitulevikus üpris kiiresti muutuda.
Cox Bazar – Teknaf – St. Martini saar
Hommikune bussisõit Teknafi. Sealt mõne tunni laevatee kaugusel asub St. Martini saar, meie reisi viimane sihtpunkt. Pea kogu laevateekonna vältel saab vaadelda Birma, praeguse nimega Myanmari rannajoont, mis sel hetkel asus meist mõne kilomeetri kaugusel. 14 km² suurusele St. Martini saarele teeb tiiru peale paari-kolme tunniga.
Väike saar, kus elab 7500 inimest. Sellel saarel leiaks tõsine päikeseturist eesmärgikohast tegevust: rannas lebamine, kuuma päikesepaiste nautimine ja ookeanis suplemine.
Ega meiegi teistmoodi tegutsenud, sest ega seal peale saarega tutvumise ja rannaliival lebamise suurt muud teha olnudki. Ja mõistlikul määral on see päris hea lõõgastus, kui end just päikeses ära kõrbeda ei lase.
St. Martin – Teknaf – Cox Bazar – Chittagong – Dhaka – Delhi
Tagasisõit toimus enam-vähem sama marsruuti jälgides. Lennuk Dhakast Delhisse väljus ühe detsembripäeva varahommikul, kui päike kuumalt ilmamaad küpsetas.
Paar päeva Delhis andsid vähese ettekujutuse ka sealsest elust. Selle kirjeldamiseks peaks seal aga veidi pikemalt viibima.
Tagasi üle mägise Afganistani
Lend üle mägise Afganistani tekitas lennuki illuminaatorist välja vaadates kõhedust. Mäed, ainult mäed, tuhandeid kilomeetreid.
Paljad, alasti, rohelust ei kuskil, nagu kõrb. Aga midagi selles pildis oli, mis lummas.
Hetkedest moodustub tervik, pilt saab mingil hetkel valmis, mis annab põhjuse uuega alustamiseks.
Kas pääsemine mäetippu on küllaldane, et inimsüdant täita? Arvan, et on. Vähemalt sel hetkel, kui tipus oled.
Seiklust!
Pealinn – Dhaka
Pindala – 144 000 km²
Riigikeel – bengali
Rahvaarv – 150 448 000
Rahvastiku tihedus – 1045 in/km²
Iseseisvus – 26. märts 1971
1 EEK = 5,4 dhakat / DK
Lõunasöök restoranis/puhvetis –
200–300 DK
Rikšasõit linnas – 20 DK
Õlu ja muu alkohol – müük keelatud
(v.a üksikud luksuslikumad hotellid)
Bangladeshi Rahvavabariik asub Lõuna-Aasias, paiknedes Bengali lahest põhjas ja omades maismaapiiri India ning Myanmariga. Bangladesh moodustab idaosa iidsest Bengali piirkonnast. Bangladesh tähendab täht-tähelt “Bengali maa”.