Soolast ja suhkrusaiast ehk 400 aastat Kuressaare turgu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühel kevadisel varahommikul äratas üks ema oma lapsi teisiti kui tavaliselt: “Söötke kähku loomad ära – siis saate turule!” Lapsed, kes muidu oleksid veel natuke und näinud, tulid kribinal-krabinal voodist välja. Varsti oldi hobusega teel, kus tihedalt teisigi minejaid. Aga oleks siis kohale jõudes kohe turule saanud! Ei, lapsed pidid eemal ootama, kuni ema esimese tiiru ise tegi ja lastele kingad ostis. Alles nüüd, kingadega, võis turule minna.
Lastele sööbis mällu pilt värvilistest sallidest, mis müügilaudade küljes tuules lehvisid. Ja mis kõige tähtsam – turul käis ringi naine, kes korvist värskeid suhkrusaiu müüs.
Erilise päeva puhul lubas pere igale lapsele ühe saia. Pärast sai vaadata tõrresõitu. Mootorratas kihutas suure tünni sees ringi ja pealtvaatajad jälgisid tema imetrikke redelite otsas kõõludes. Tagasi koju sõites oli taas vanker vankris kinni. Nii kirjeldas oma erilist päeva ja turulkäiku 30. aastate algupooles üks Kuressaare vanaproua.
Turu saatus vaekausil
Kuressaare kesklinnas on turgu peetud vähemalt 400 aastat. 1612. aastaks oli linna keskus nihkunud oma praegusele kohale. Linna kaubanduselu oli hoogsalt kasvama hakanud Liivi sõja ajal, mil Kuressaarde kolis sõja eest pakku jõukaid kaupmehi mandrilt. Uus peremees hertsog Magnus hankis Kuressaarele mitmed soodustused Taanile kuuluvate linnadega kauplemiseks.
Igal laupäeval, hiljem igal kesknädalal peeti linnas turgu. Talupojad tõid müügile vilja ja muid saadusi. Rootsi ajal oli Kuressaarel väga suur kaubalaevastik. Lihtrahva jaoks imporditi soola, ülemkihile saelaudu, heeringaid ja veini.
1650. aastast alates lubati linnas kaks korda aastas laata pidada: küünlapäeval ja lauritsapäeval. Lauritsapäeva laata oli kombeks pidada veel esimese vabariigi ajalgi. Nii loen Voldemar Milleri artiklist kogumikust “Saaremaa 1959”.
Võib-olla arvab lugeja, et nüüd järgneb nutulaul vanade heade aegade kadumisest ja supermarketite ülemvõimust, mis halastamatu järjekindlusega sööb eluvaimu seest igal väiksemal kaubanduspinnal. Ei tule. Elu on muutunud ja supermarketil on oma selged eelised. Ja ega Kuressaare turgki päris surnud pole, suvel saab sealt ju värsket kraami.
Käesolev aasta on turu jaoks eriline: linnavalitsusel on tulnud otsustada, milliseks kujuneb turu tulevik. Aasta alguses toimus linnavalitsuses asjast huvitatute ümarlaud. Abilinnapea Kalle Koov ütles välja linna selge seisukoha: turg peab linnas olema ja linn teeb praeguse turuplatsi korda. Lahtiseks jäi aga küsimus, kes selle töö oma õlule võtab. Kohal viibinud väiketootjad kätt tõstma ei rutanud. Seepärast pikendati lepingut praeguse rentnikuga aasta lõpuni.
Kauplemiskohast suhtlus- ja meelelahutuskohaks
Kätt tõstma ei rutatud põhjendatult. Ebatõenäoline on, et turust saab veel kunagi aastaringne kauplemiskoht, kus tunglev rahvahulk sajalisi luhvtitab. Turu traditsiooniline kaup on juur- ja puuvili ning käsitöö. Esimest on mugavam koos muu kaubaga osta poest, teist on vaja üsna harva.
Suvi on eri teema. Noored enam nii palju põllu- ja aiapidamist ette ei võta kui vanem põlvkond. Loodan, et nõudlus saaremaise värske juur- ja puuvilja järele mitte ainult ei säili, vaid kasvab. See saaks olla turu tulevikuperspektiiv saare tootjatele.
Kuidas hoida turgu elus seni, kuni nõudlus ja pakkumine kohalikule kaubale kasvavad? Turu ellujäämiseks tuleb muuta kontseptsiooni. Linna turg ei saa täna elujõuliselt eksisteerida ainult kauplemiskohana. Ta peab pakkuma rohkem põhjust sinna tulemiseks.
Turg peab olema ka suhtlus- ja meelelahutuskoht. Suhtluskoht selles mõttes, et turg oleks väljund kohalikele ettevõtetele kohalike inimestega vahetuks suhtlemiseks, enesereklaamiks ja mainekujunduseks.
Saaremaa lihatööstus paneb välja leti, mille taga pakub üks muhe mees uudistooteid maitsta. Kärla piimafarm toob lastele vaatamiseks lehma kohale ja näitab stendi peal, kuidas kohukest tehakse.
Suur rõhk peabki olema just lastele huvipakkuvatel tegevustel, pered tulevad ikka lastega jalutama. Ametikooli kokaõpilased pakuvad maitsta omatehtud torti ja pirukaid. Mamsli äri müüb korvist värskeid suhkrusaiu.
Spaad pakuvad õnneloosi, kus auhinnaks lõõgastav protseduur. Meelahutuseks võtab mõni kena koor aeg-ajalt laulu üles või näitab trikke mustkunstihuviline koolilaps. Isadele toimub võistlus, kes kiiremini naela laua sisse lööb.
Ühesõnaga, iga kohalik, olgu ta ettevõte või eraisik, saaks kord kuus võimaluse end näidata ja oma kaupa müüa. Pearõhk ei peaks olema müügil, vaid tutvustamisel, maitsmisel, näitamisel, meelelahutusel.
Üks suur segasumma turg, kus iga asja on natuke ja seega peaks ka igaühele midagi leiduma. Ja kartulikotte ei pea seljas koju vedama, suuremate ostude puhul saaks kokkuleppele, et kaup tuuakse koju kätte.
Kui tihti võiks selline turg aset leida? Vanematel linnaelanikel on vastus valmis: 60.–70-ndatel aastatel oli iga kuu 20. päev turupäev. Praegu võiks see olla üks laupäev kuus. Värske kraami hooajast lähtudes ei julgeks ma ajavahemikuks esialgu rohkem pakkuda kui jüripäevast mihklipäevani.
Kui aga jagub ettevõtteid, kel kord kuus oleks midagi vaadata-maitsta-osta pakkuda, võiks pikemalt, kas või aasta läbi. Selline turg ei mahuks praegusele turuplatsile, vaid peaks laienema lähitänavatele ja keskväljakule.
Turg on linna asi
Linn tahab, et turg elaks. See on põhjendatud soov, turg on linnarahva jaoks. Turg on linna süda, ajalooline traditsioon ja turistide huviobjekt. Turg on linna sümbol, sest seal võib näha linna kodanikkonda, kohalikku kaubavalikut, kauplemiskultuuri ja meelelahutust.
Kui defineerida turgu ostu-müügikohast laiemalt, lisada sellele olulisel määral rahvalikku laadakultuuri, siis ei pea turgu enam supermarketiga võrdlema.
Siis kuuluks turg samasse liiki hoopis merepäevadega, ainult et väiksemas mastaabis. Kuna merepäevi korraldab linna asutus Kultuurivara, ei saaks välistada, et linn võtab ka sellist tüüpi turu käima lükkamise enda peale.
Või mis te arvate? Kaupmehed ja tootjad – kas tuleksite kord kuus rahvaga suhtlema, et midagi näidata, maitsta või osta pakkuda?
Linnarahvas – kas tuleksite kord kuus laupäeval perega keskplatsi turule, et midagi uut näha, meelt lahutada ja lastele üks suhkrusai osta?