Korrast ikka paramaks

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Saarte Hääl

Minu kadunud ämm ütles need sõnad mõne sellise asja kohta, mis järjepidevalt allamäge läks. Praegu majandusliku surutise tingimustes saab seda öelda aga paljude asjade kohta, sest pidev parandamine ja reformimine on hakanud tunda andma paljudes asjades ja üldse mitte heast küljest.

Kuna töötan kiirabis, siis on mul nõuanne inimestele, kes on sunnitud seda teenust kasutama: helistades numbril 112, öelge kõigepealt, et soovite kiirabi Saaremaale sinna valda ja sinna külla, ning siis juba täpsem teejuhatus.



Asi on nimelt selles, et Kuressaarest on kaotatud 112 Saaremaa dispetšerpunkt ning kõned peaksid minema Pärnu dispetšerile, tema ülekoormatuse puhul läheb kõne Tallinna ja kui ka see on vastuvõtuks võimetu, juhtub nii, nagu juhtus minuga.



Hädakõne läheb ei tea kuhu


Nimelt kuulsin eetrist, et Haapsalu kiirabi saadeti välja väga tuttavate nimedega kohta. Eetri kaudu teatasin, et selline koht on hoopiski Saaremaal Orissaare kiirabi piirkonnas, mille peale dispetšer vastas, et kuni tema pole asja täpsustanud, sõidab ikkagi Haapsalu ja vajadusel annab tema mulle kutse üle.



Täpsustamine võttis aega ja ma hakkasin ise uuesti 112 püüdma, sest ootas ju ikkagi abi vajav inimene. 112 tuli küllalt ruttu vastama ja ma küsisin, et kas Orissaare sõidab välja, kuid selle peale vastati, et seda nemad ei oska öelda, sest olin sattunud Ida-Virumaa dispetšerteenistusse. Ma ei uskunud oma kõrvu, kuid naishääl kordas lahkelt oma sõnu.



Kuna Pärnut ei saanud ka tema kätte ja raadiojaam oli vaba, siis ütlesin telefoni, et minu meelest on nüüd tänasest paljud probleemid Eestis lahendatud. Liidetud said ääremaad Saaremaa ja Narva, hõlmad sai kokku löödud ja Kesk-Eesti on turvaliselt kaitstud nagu ema kõhus.



Lahe või Liiva küla


Lõpuks teatati Pärnu poolt, et võime välja sõita, ja ma küsisin, et kas sinna, kuhu ma 15 minuti eest tahtsin minna. Dispetšer pahandas minu peale suupruukimise pärast, kuid ma ei kardaks seda ka mitte Ansipile endale öelda, et asi on mokka keeratud. Pole ju õige, et hädaline ootab ja vannub pärast – kui temast veel vandujat on – kiirabi, et see ei sõitnud kohale. Asja teeb väga raskeks see, et igas vallas, mis piirneb merega, ja neid on Eestis palju, on Lahe küla, peaaegu igas vallas on Liiva küla.



Segamini lähevad Saikla ja Sakla ning kui kõne läheb algul Tallinna ja alles sealt edasi Pärnusse ning siis lõpuks kiirabibrigaadile, kes peab välja sõitma, siis on vahepeal sündinud laste telefonimängu efekt. Nii oleme saanud kutse Mära (Mäla), Vänta (Välta) külla, Orissaarde Vitsa tänavale jne. 



Ka nimed moonduvad


Sageli on moondunud ka inimeste nimed. Selline olukord on juba praegu, kus turismihooaeg pole veel alanud ja kohalike nimed on enam-vähem teada, kuid mis saab suvel, kui kõik kohad on võõrast rahvast täis, kelle nime järgi ei oska midagi arvata?



Need on näited ainult Orissaare kiirabist, kuid tean, et Kuressaarel oleks lisada sama värvikaid seiku oma tööst. Seepärast leian, et asjad on väga valesti, kui inimeste tervise ning annaks jumal, et mitte elude arvelt on kaotatud 112 Kuressaare dispetšerpunkt.



Kui see oleks olemas, siis juhataksid dispetšerid vähemalt Saaremaal oma töötajaid, neil kõigil oli juba kogemus ja teadmised. Kuid nüüd kardan, et meditsiini järjekordse reformimisega on loodetud kasu asemel tehtud hoopis kahju ja kannatavad inimesed, kes vajaksid ometi kiiresti abi. Seepärast palun igaühel, kes helistab numbrile 112, alustada sellest, et ta helistab Saaremaalt ja abi on vaja Saaremaale, muidu ootate päevi, enne kui Narva teile appi jõuab.



Ma usun, et paljudele asjameestele ei meeldi mu jutt sugugi, aga olen 30 aastat kiirabis töötanud ja pole iial osanud ega tahtnudki olla suurte ülemuste meele järgi, sest mulle on tähtis mu töö ja need, kelle heaks ma seda teen.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles