Volikogu kogu voli?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suvealgus on lähedal, kuid mul mõlgub ikka veel meeles kaks meie linna talvist lugu: Kuressaare põhikooli Kuressaare gümnaasiumiga ühendamise otsus ning omavalitsuse palgal olevate õpetajate palkade vähendamine. Mitte enam sellest nurgast, kus esimeses loos tõde ja õigus olid või miks tundsid paljud inimesed mõlemal puhul end allaaetu ja mahatambituna, vaid meie linna tähtsate asjade üle otsustamise aspektist laiemalt.
Kes või mis õieti on inimeste kogum, kes teeb meie linna tähtsamad otsused – meie volikogu? Samal teemal on Oma Saares varem sõna võtnud Tiina Luks, kes kritiseeris parteilisuse sundi omavalitsustes, ja Raul Vinni, kes imestas kohalike poliitikute sõnakehvuse üle avalikkuses. Allpool täiendan nende arvamusi mõtisklusega volikogu rolli üldisest tähendusest ja tähtsusest.
Millegi defineerimisel on alati hea alustada sõnaraamatust või seadusest. Seadus ütleb, et kohalik omavalitsus on omavalitsusüksuse võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu. Volikogud koosnevad meil enamasti parteide liikmetest.
Partei on inimeste liit, mis põhineb liikmete sarnasel maailmavaatel ja millel on suure ühiskonnagrupi huve esindav programm. Volikogu otsustuspädevuse all loetleb seadus 37 punkti alates eelarvest ja arengukavast kuni kasside-koerte pidamise eeskirjani.
Volikoguliige kui strateeg ja visionäär
Neist 37 punktist on ainult mõni seotud maailmavaate ja poliitilise programmiga. Enamik on praktilised igapäevased teemad. Kui linna kanalisatsioonisüsteem vajab uuendamist, saab linnavalitsus töö tellida ja poliitilise programmiga sel pistmist pole. Volikogu pole vaja formaalseks kummitempliks.
Kui aga elanikkond ära voolama hakkab, on see keeruline probleem, mis nõuab analüüsi, arutelusid ja meetmeid mitmel tasandil. Eesti strateegiliste probleemidega tegeleb parlament, mille liikmetel on piiramatu tööaeg. Volikogu liige täidab oma kohustusi pärast põhitööd mõnel korral kuus. Kuidas on aga elu säilimine Eesti äärealadel vähemtähtis kui mõne seaduse vastuvõtmine, et sellega pärast põhitööd tegeleda? Või polegi see kellegi probleem?
Nii linna- kui maaomavalitsusel on arengukava, kus probleemist juttu, kuid veebis rippuv dokument ei saa asendada elavat diskussiooni näiteks kohalikus ajalehes. Kui aga volikogutööd tuleb teha lisaks oma põhitööle, siis on ju selge, et puhtfüüsiliselt pole võimalik suurte strateegiliste probleemidega tegeleda nii palju kui vaja.
Ühesõnaga, esimene probleem on minu arvates aeg: kas kohaliku elu arengu suurte teemadega on üldse võimalik süvitsi tegeleda põhitöö kõrvalt? Kohalikes lehtedes volikoguliikmete visioone ja arutelusid Saaremaa strateegilise arengu teemal näha pole. Kahe kooli ühendamise puhul nentis mitu volikoguliiget, et nad ei jõudnud teemasse süveneda.
Volikoguliige kui sõltumatu otsustaja
Parlamendiliige ei tohi oma ametiajal olla mujal tööl ega täita ülesandeid, mille täitmine on vastuolus võimude lahususe põhimõttega ja võib viia huvide konfliktini. Volikoguliige peab aga paratamatult põhitööd mujal tegema, kuna rahvast tuleb tal esindada peamiselt õhust ja armastusest.
Ja ollakse mitte lihtsalt mujal tööl, vaid enamasti juhtival tööl juba puhtalt sellepärast, et erinevalt näiteks lasteaiaõpetajast ja liinitöölisest saab juhtiv töötaja oma tööaega ise planeerida, et istungitel ja komisjonides osaleda.
Kui aga volikoguliige juhib oma põhitööna suurt organisatsiooni, kust tuleb tema palk, on õigustatud küsimus, kumma huvides volikoguliige otsuseid vastu võtab – kas maakonna kui terviku või oma organisatsiooni.
Seega on teine probleem volikoguliikme töös sõltumine põhitööst, mis aja- ja süvenemisnappusele lisab äraelamiseks vajaliku raha saamise probleemi. Siin pole näidet vaja kaugelt otsida, linna hariduselu ümberkorralduste problemaatikas tõusis ka see teema esile.
Volikoguliige kui arutleja ja selgitaja
Volikoguliige on oma ametis seetõttu, et ta soovib oma kodukohta arendada ja on küsinud selleks oma valijatelt voli. Järelikult peaks volikoguliikme töö loomulik osa olema tihe suhtlus rahvaga. Paljudel meie parlamendisaadikutel on oma blogid, kus nad pöörduvad rahva poole pea iga päev. Annavad ülevaate tehtust, käivad välja uusi ideid, põhjendavad oma seisukohti. Püüavad asju lahti seletada nii, et nende esindatavad probleemi sisust ja tähtsusest aru saaksid.
Kui palju meie linnavolikogu liikmed, meie kõige tähtsamad otsustajad kohaliku rahvaga omal algatusel suhtlevad? Kui vaadata kohalikke lehti, mis peaks olema volikoguliikmete esmane ja peamine kommunikatsioonikanal, siis on neid kordi ülivähe.
Seda küllap samal põhjusel, mida juba eelpool mainitud sai: enamik volikoguliikmeid on täiskohaga muul tööl, kust nad saavad elamiseks vajalikku palka ning kuhu kulub lõviosa nende ajast ja energiast. Niisiis on kolmas probleem see, et me ei kuule mitte ainult visioonidest ja strateegiatest, vaid volikoguliikmed ei kõneta rahvast omal algatusel pea üldse.
Maakond vajab mõttejõudu
Kokkuvõttes jääb praegu mulje, et linnavolikogu pole mitte rahva esinduskogu, vaid pigem inglaslik suletud klubi, kus omavahel asju arutatakse. Linnal ja maakonnal tervikuna jagub strateegilisi teemasid, millega täistööpäev tegeleda.
Töö hulka peaks iseenesestmõistetavalt kuuluma igapäevane suhtlus rahvaga ja seda omal algatusel. Siit tuletan, et volikogutöö peaks olema liikmete põhitöö, mille eest saadakse palka. Palgaga peavad kaasnema ka sellega proportsioonis olevad nõudmised. Või õieti on lugu nii, et nõudmised volikogule – lai strateegiline suunitlus, sõltumatu otsustamine, rahvaga suhtlemine – on avalikkuses küll olemas, kuid neile ei suudeta vastata.
Üks põhjus on kindlasti see, et volikogutöö on seaduse järgi vormilt hobi, sisult heategevuslik (ilma palgata) ja tasandilt pigem olme- kui suurte strateegiliste probleemide lahendamine. Praegu pole meedias näha Saaremaa üldise arengu üle arutlemas ei volikoguliikmeid, ei maavanemat, ei saarelt pärit parlamendisaadikuid. Kui see pole eelkõige nende inimeste töö, kes saarerahvast kõrgetel postidel esindavad, kelle siis?