Jah, kommentaarin – anonüümselt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajalugu on tehtud. Mitte Delfi oraakel ei saanud vastuse nõudjalt andi, vaid vastupidi, peab ise 5000 kuldmünti välja käima. Kas oraakli ennustus on nüüd see, et anonüümne kommenteerimisvõimalus tervikuna hakkab oma viimsepäeva poole tüürima?
Netikommentaarium on rahvasuus halvustavalt peldikusein, teooria järgi aga avalikkuse, täpsemalt avaliku arutelu vorm. Saksamaa üks tuntumaid tänapäeva filosoofe Jürgen Habermas, kes on uurinud avalikkust kui omaette nähtust, mõtles selle all inimeste võimalust vahetada omavahel infot ja arvamusi vabana valitsusvõimu kontrollist.
Habermas nimetas seda demokratiseerumise triumfiks, et tänu meediale ei piira lugejat enam lokaalne ja personaalne seotus ning ta saab avaldada arvamust sündmuste kohta, millega tal otsest kokkupuudet pole. Teine kuulus filosoof, taanlane Sören Kierkegaard arvas hoopis, et avalikkuse saatus on saada tühikäigulise jututamise ruumiks. Avalikkus on tema sõnul maailm, kus igaühel on võimalus kommenteerida kõiki teemasid, kandmata oma sõnade eest vastutust.
Kui Kierkegaardi ajal oleks eksisteerinud anonüümseks jäämise võimalusega netikommentaariumid, oleks ta arvatavasti pidanud neid oma pessimistliku vaate parimaks näiteks. Samas, mine tea, võib-olla peaksid kuulsad filosoofid üleriigiliste lehtede praegusi netiversioone – kõmupilt vaheldumisi röökiva pealkirjaga – veel hullemaks ja ohtlikumaks tendentsiks.
Anonüümsuse plussid
Anonüümsusel on oma plussid. Kohtus ja ajakirjanduses võib olulise info andja anonüümseks jääda, kui ta aitab paljastada teo, mille kordasaatja võib informeerijat represseerida või rünnata. Vahel ei taha ka kiitja või hea idee pakkuja oma nime avaldada, on lihtsalt tagasihoidlik inimene.
Anonüümse kommenteerimise kõige suurem pluss peaks olema see, et loeb ainult sõna. Nii keskendub tähelepanu kommentaari sisule, mis avalikkuse ideaalvariandi järgi peaks olema argumenteeritud ühiskonnakriitika, värske idee, valgustav tähelepanek. Mitte sellele, kes on ütleja isik. Tekib probleem, kui mitte puhas sõna ei loe, vaid muu – kas autor on autoriteet, spetsialist, staar, juhtivtöötaja, heast perekonnast. Sest vahel võib ka autoriteet eksida, rääkida tühja juttu.
Kuid reaalsuses on suur vahe, kas idee pakub näiteks vana autoriteetne esseist või noor tundmatu tudeng – kuigi ettepaneku sisu võib olla täpselt üks ja sama. Esimest kuulatakse ja usutakse, teine võib jääda tähelepanuta. Väga kahju, kui anonüümsuse tõttu jäävad head ettepanekud kaalumata. Sel põhjusel keeldusid ju meiegi linnajuhid käesoleva aasta aprillis kaalumast lugejate soovitusi Kuressaare Sõnumite osas.
Anonüümsuse miinused
Paljast sõnast tuleb ka netikommentaari kõige suurem miinus. Kujutlege, et teid sõimatakse, mustvalgel kirjas sõnad on solvavad. Kui teil oleks aga võimalus sõimajat näha, siis selguks tihtipeale, et tegu on mingil moel õnnetu, hädise, oma eluga puntras inimesega. Siis oleks ju ilmne, et probleem on temas, mitte teis. See peaks kehtima ka ilma nägemata – ajuvaba sõim on kommentaar eelkõige kommenteerija enda vaimse seisundi kohta.
Argumenteeritud kriitiline kommentaar kulub aga igaühele ära, olgu ta kuningas või karjus. Kommentaar on autorile väärtuslik tagasiside: alustades sellest, kas jutu mõttest üldse saadi aru, kuni selleni, et lugeja võib leida vea, mis jäi nii autoril kui ka toimetajal kahe silma vahele. Eriasi on räiged solvangud, ähvardused, mis on ja jäävad võimuesindajate lahendada.
Sõna sisu on tähtsaim
Oksendamine, tõukamine ja löömine kommentaariumides, kui piltlikult väljenduda, on pikapeale mööduv nähtus, loodan ma. Märk vaimsest nõrkusest, olgu selle põhjuseks siis üleminekuühiskonna peapööritus või ühe inimese must päev. Neid hakkab vähemaks jääma, olen üsna kindel. Olulisim mõjutaja oleks isegi ehk see, kui lehed oma kolletumishaigusest üle hakkaksid saama. Kui aga leimajat ei suuna mõistlikumale teele muu – temale olgu siis Leedo võit hoiatuseks. Selles mõttes, et sõimatav astub vastu, kuigi seekord mitte otse leimajatele.
Oma nime all esinemine on igati soovitatav, kuid põhimõtteline võimalus avalikkuses anonüümselt osaleda peab ka säilima. Selle nimel, et eelkõige sisukas sõna loeks, et küsida, arvata ja kritiseerida saaks lihtsalt ja vabalt igaüks. Et loetaks just nimelt mõtteid, mitte arvajate tiitleid, autoriteeti, positsiooni. Ja kui sekka satub leimaja, saavad teised lugejad anda oma panuse, kutsudes teda korrale, teavitades väljaannet või veel parem, kirjutades ise korrektse ja sisuka kommentaari.