Laulu- ja tantsupidu tagasivaates
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teravatest elamustest on kohe raske kirjutada. Need tahavad enne laagerdamist ja läbimõtlemist. Käisin 1974. a suurel laulupeol lauljana. Sain sealt elamuse, mis ei unune iial. Selline ühtsus- ja ühtekuuluvustunne, mis tekkis koos laulukaare all lauldes ja mis kulmineerus lauluga “Mu Isamaa on minu arm”, seda on võimatu kirjeldada, seda peab ise tundma.
Nüüd oli mul õnn käia uuesti sellel suurel peol, seekord ametiasjus, meedikuna. Asusime oma staabiga Tallinnas Kiili 10, kus minu ülesandeks oli abistada seal ööbivaid koore. Pean ütlema, et meil läks kõik hästi, sest mõned villikesed ja hääle kähedaks ning kurgu kibedaks laulmine kuulub ju asja juurde. Kahju, et meil polnud televiisorit, et peokäiku jälgida, kuid õnneks oli mul võimalus käia vaatamas tantsupeo peaproovi.
Kes pole käinud, see pole näinud
Pean ütlema, et endise lauljana ei osanud ma tantsupeost midagi väga vapustavat oodata, kuid mu arvamus muutus, sest midagi nii suurt ja südamlikku ning hingeminevat ei ole ma varem näinud.
Kogu meie, eestlaste, kes suures osas ongi rannarahvas, elu oli nii tabavalt ja hingeminevalt kujutatud, et tabasin end mitu korda silmi pühkimas. Sama kuulsin ka meestelt, kes olid tantsupidu vaatamas. Kogu lavastus oli tervik, ka külalisesinejad olid nii oskuslikult põimitud kava sisse nagu randa on aegade jooksul ikka eksinud mõni võõramaa laev ja inimesed on segunenud kohaliku rannarahvaga. Pisikeste poiste samm läks korraks küll pisut segi, kuid see oli kui rosin saias. Pole ju rannapoisse elades keegi kriipsu järgi joondanud. Ühesõnaga, asi oli vaatamist väärt.
Laulupeole minekuks varastasin ka pisut aega, sest lauljad olid ju nagunii kõik seal. Vaevalt sain väravast sisse, kui inimvool kandis mind kaasa ja ainult suure trügimise ja rabelemisega sain suunda muuta. Nii olin korraks kaotanud silmist poja lapsega. Kuna telefonilevi ei olnud, siis oli kokkusaamisega tükk tegu. Imestama pani mind rahvuste rohkus vaatajate hulgas: kuulsin nii inglise, saksa, rääkimata soome keelest ning pisikest kasvu hiinlased või jaapanlased vadistasid rõõmsasti omavahel. Järelikult oli vaatemäng väärt ka keelt oskamata.
Võimatu oli näha, kust algab publik ja lõpeb lauljate rivi. Nii vähe oli neil vahemaad. Minu kui laulupeol esinenu jaoks oli vaadatav ja kuulatav nii hingeminev, et tuletas meelde tunde, kui seisin ise koos kooriga laulukaare all.
Laul liidab
Tunne oli kaasakiskuv ja ülev ning kartes end lõpuni kohale unustada, hakkasime tulema enne, kui pidu jõudis haripunkti, kui hakati laulma “Mu isamaa on minu arm”. Siis poleks ma enam suutnud ära tulla. Ütlesin ka pojale, et selle laulu ajal tunneb rahvas nii suurt ühtekuuluvust, et kui siin öeldakse, et on vaja just siit ja praegu astuda välja oma kodumaa kaitseks, siis läheks kogu rahvas, ka need, kes muidu kõhkleksid, sest sellel laulul on imeline võim.
Saaremaa rahvale olid broneeritud kohad kella 22 ja 23 praamile, kuid pidu ei lõppenud, rahvas seisis ja laulis ning meie staap sõitis Tallinnast välja alles kell 22.10.
Olgugi, et iga päevaga tõusevad hinnad, vähenevad palgad ja kaovad toetused, kuid laulupeol tundsime, kuidas raskused ja mure kaotavad erimeelsused ja ühendavad eesti rahvast, kuidas me hoiame kokku, astume ühte sammu ja meie südamed löövad ühes taktis.
Oma rõõmuks nägin ka mitmeid riigikogulasi ja muid asiseid inimesi segi lihtrahvaga vaatajaskonna hulgas nautimas laulu ilu ja võimu, mis kaotas kõik vahed ja klassid ning tekitas suure ühtekuuluvustunde.
Pidu ja peoga seotud probleemid, mis vahepeal küll meelehärmi tegid (transport lauluväljaku ja majutuskohtade vahel), jäävad nüüd juba meelde huvitava seiklusena. Iga osavõtnu puhkab, sirutab end kõva põranda asemel mõnusalt oma voodis välja, elab uuesti mõttes läbi kogu peo ja hakkab ootama uut kokkusaamist ja ühislaulmist laulukaare all.
Seniks kõigile palju tervist, et oleks jaksu järgmine pidu vastu võtta.