Sõpra tunned hädas…

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Saarte Hääl

Olen vahel noorte soovisaateid kuulates tähele pannud seda, et neis tervitatakse kõiki sõpru. Kuna minu enda aastad on juba sealmaal, et on millele tagasi vaadata, siis hakkabki mõte rändama. Noorena, kui oled liikuv, hea väljanägemisega, suhtled paljudega, sul on raha, oled muretu ja rõõmus, siis on su ümber palju sõpru.

Kuid aastad lähevad, kõigil algab oma elu ja tee ning sinu kõrvale jäävad vähesed. Kui aga peaks juhtuma, et kaotad vara, tervise või hea nime, siis kaovad ka paljud sõbrad. Meenub noorpõlves kogutud aforismidest üks: “Halb sõber on kui süsi, ta põletab või määrib ära.” Seda hädas sõpra kardetaksegi, nagu heidaks ta halba varju kõigile, kes tema lähedal on.



Raha toob alati sõpru juurde


Tean meremeest, kes noorena loopis raha küll naistele, küll sõpradele, sest mõlemaid tal jagus. Kui oli vaja mingit probleemi või konflikti lahendada, miskist kitsaskohast turvaliselt pääseda, oli tema see, kes kastaneid tulest välja tooma saadeti. Loomulikult oli tema see, kes rikkus nii oma vahekorra ka ülemustega.



Siis tuli muutus kogu riigis. Uued omanikud hakkasid sente enne peos punaseks nühkima, kui käest andsid. Mees töötas tohutu koormusega mitmel kohal, olles ise juba haige. Põhjenduseks tõi ta selle, et sõbrad on ju hädas ja ta suudab veel aidata. Ja siis tuli lõpp. Tema matustel ei olnud ei laeva omanikku ega kedagi meeskonnast. Tähendab, tema oli sõber, kuid temal sõpru polnud. Polnud neid isegi niipalju mitte, et lahkunu emale kaastunnet avaldada.



Kui inimesel on mure või lein, siis muutume kohmetuks ega oska end kuidagi väljendada. Selle asemel et öelda hea sõna, mida hädasolija nii väga vajaks, tõmbume temast eemale. Siis ilmuvadki need üksikud, kes julgevad ületada selle barjääri, tulevad ja küsivad, kas nad saavad kuidagi aidata või teevad seda isegi küsimata. Mõne sõna või lausega saab õnnetu inimese mureletargiast nii välja viia, et taas paistab päike, liigub õhk ja ta tahab edasi elada.



Aastad ja aastakümned sõeluvad välja sõbrad, kes jäävad alatiseks su kõrvale, kes ei karda jagada su muret ja ulatada kätt just siis, kui on vaja abi, et end hingelisest või muust kriisist välja upitada.



Tõeline sõprus on nauding


Mida pikem on elutee, seda rohkem kohtame inimesi, kellest saavad meile kaaslased aastateks. Nendega on hea koos olla, sest võid end tunda vabalt ja see aeg on kõigile nauding. Kohtudes jääte teinekord pikalt lobisema ja rõõmustate alati neid uuesti kohates.



Nad on head tuttavad, kuid sõpru saab elus olla väga vähe. Sõber on see, keda saad usaldada nii 17- kui ka 67-aastasena. Kes teab ja tunneb sind lõpuni, kuid sa tead, et ta iialgi ei kasuta oma teadmisi kurjalt. Kui sul on raske, siis on ta äkki kuidagi märkamatult su kõrval, aitab sõna ja teoga, ja sa tunned, et just siin ja praegu oli sul teda väga vaja. Ta on olemas, kui sul on tõsine mure.



Lapsena, kui ma elust veel midagi suurt ei teadnud, ei suutnud ma kuulata laulu “Ema süda”. Alati ajas see mind nutma. Nähtavasti on selles laulus midagi sellist, mis ka lapse hinge suutis niivõrd liigutada. Noorpõlves lisandus sellele “Laul sõprusest”, mida toona laulis Kalmer Tennosaar. Me ei mõtle pidevalt oma sõpradest, kuid õnnelik on see inimene, kellel nad olemas on.



Eestlane oma vaoshoituses ei pilla palju sõnu ega kiida teist, kuid me oskame olla sõbrad ja märkamatult oma tagasihoidlikul moel anda tuge ning tunda siirast heameelt ja õnne, kui suudame olla just seal ja selle lähedase inimese kõrval, kes meid momendil väga vajab ja kes on meiega ka meie mures. Osakem siis olla sõbrad ja hoida oma tõelisi sõpru, sest neid on elus väga vähe antud, aga me kõik vajame neid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles