Kelle koht on Kuressaare keskel?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mart Saarso tegi ettepaneku püstitada Kuressaare keskplatsile monument maadeavastaja Bellingshauseni auks. Usun, et keegi ei vaidle vastu, et vaatamisväärsusi võiks meil olla palju ja kõikjal Saaremaal, et turistil oleks põhjust siin kauem aega veeta.
Bellingshausen
Kuulsa maadeavastaja eksponeerimise võimalust ei tohiks Salme vald oma turismiäris käest anda. Salmel on Kuressaare ees selge trump: Bel-lingshausen sündis Lahetaguse mõisas. Mereäärsest mälestuskivist on vähe. Materjali on tohutult: baltisakslased Saaremaal, Tsaari-Venemaa merendus, aegade jooksul tehtud uurimisretked Antarktisele. Admirali elust ja temaga seonduvatest teemadest saaks terve muuseumi, kuid hakatuseks piisaks ka ilmekast skulptuurist ja stendist.
Viimasel peaks kindlasti olema kuivast faktist rohkem konteksti asetamist ja emotsiooni: mida tähendas maailmale Antarktise avastamine, millised olid vahendid ja milliseid raskusi tuli meresõitjatel ületada, pilte tolleaegsetest laevadest ning muidugi fotosid, mis Saaremaal merest igal aastaajal tehtud. Küllap ju lapsena Lahetagusel kogetud meri tulevase admirali meresõidupisikuga nakatas, nagu ka Lembit Uustulnd oma kirjutises arvas.
Kahn
Lääne maailmas kuulsaim mees, kes Kuressaares esindatud, on Louis Kahn. Tema portree ripub raekojas. Kahni seos Kuressaarega ei anna seda mõõtu välja, et ta keskplatsile panna. Kuid portreest jääb kindlasti väheks. Kui lugeda Olavi Pesti põhjalikku artiklit (EE 28.09.06), saab selgeks, et Kuressaare võib n-ö omaks kuulutada vähemalt Kahni varase lapsepõlve.
Ta olla oma eestlasest abilise sõnul mäletanud sünnipaiga imepäraseid valgeid öid, kiviseid randu, väikesi punaseid kartuleid ja lestakala.
Teisalt sümboliseerib Kahnide pere lugu 20. sajandi alguse massirännet Euroopast Ameerikasse, õnnemaale. See on hetk, mille võiks skulptuuridena jäädvustada mere ääres: pere rannal, valmistumas laevale minekuks, kimpsud-kompsud hunnikus, nägudel peegeldumas lootus ja mure. 5-aastane Louis istub teistest pisut eemal kivil, taldrik lestakala ja tuhliga süles ning vaatab unistades merele, justkui aimates, et temale on Ameerikal midagi erilist varuks.
Kindlasti tuleks linnal teha Kahni tuba, skulptuuridele võimalikult lähedal. Seal oleks Kahni elulugu, fotod tähtsamatest töödest ja jookseks tema poja tehtud dokfilm. Kahni lapsepõlvemälestused Saaremaast saaks fotodena välja tuua: kivine rand, valge suveöö, lestakala, Kuressaare loss. Sobiks ka väike ülevaade fotode ja selgituste näol 20. sajandi alguse Kuressaarest ja juudi kogukonna ajaloost Saaremaal. Palju pole vaja, peaasi, et on kvaliteetselt esitatud.
Kaupmees ja piiskop
Ja nüüd siis Kuressaare keskplats. Nagu inimesel on süda, on linnadel vajadus südame järele, kus on sageli skulptuurina esitatud linna tähtis ajaloolõik. Londonis on sammas admiral Nelsoni auks, kes tõi brittidele võidu Napoleoni laevastiku üle; Pariisis Triumfikaar, pühendatud kõigile Prantsusmaa eest võidelnutele; Berliinis Brandenburgi väravad, ajalooline sissepääs linna.
Need on püstitatud oma võimu ja hiilguse näitamiseks. Eestlased on enamasti ise võõra võimu ja vallutuse objekt olnud. Mis meile siis jääb? Jõudsin oma vastuseni 10. novembri “Terevisiooni” abil, kus loeti ette Kuressaare esmamainimise kurioosne lugu. Panin selle ka Saarso loo kommentaari. Ei tea, mis täpselt Tallinna kaupmehel Droghel kopsu nii üle maksa ajas, et ta Saaremaa piiskoppi kõrtsis sõimama ja ähvardama hakkas, kuid paberil daatumiga 13. nov 1427 see fakt seisab.
Tänapäeval saaks esmamainimise hetke taaselustada kas või nii: Kuressaare keskplatsil seisab pronksist kõrtsilaud, ümber neli tooli. Kahel neist istuvad vastakuti kaupmees ja piiskop teineteist põrnitsedes – kuid mitte kurjalt, vaid ikka lõbusa tulukesega silmis. Kaks ülejäänud tooli on tühjad ja neile, palun väga, istugu turist ja lasku endast pilti teha. Eemal on pikk pink, kus saare kalur ja talunaine istuvad ning vaidlejaid muigamisi vaatavad.
Edasi tulevad juba pingid tänastele linnakodanikele ja turistidele. See situatsioon sümboliseerib enamat kui ainult esmamainimist ja kahe mehe kõrtsitüli: Kuressaare, nagu terve Eesti ajalugu, on pikalt olnud võõrsilt tulnud usumeeste ja kaupmeeste kujundada. Nad ei olnud ainult vallutajad, vaid samas ka linna rajajad.
Teisalt sümboliseeriks skulptuur seda, et eestlane tunnistab oma ajalugu sellisena, nagu see on. Küllap see kaupmehe ja piiskopi lugu pani kõrvalseisjad muigama siis, paneb praegu ja paneks muigama ka turiste. Kolmandana ja ehk tähtsaimana sümboliseerikski skulptuur eestlase oskust võtta elu huumoriga. See on aidanud eestlasel säilitada elutervet suhtumist, olgu ajad millised tahes, ning minna eluga edasi. Kõik Saaremaa eri ajalooetapid väärivad skulptuure, kuid olgu need õiges kohas ja kõnekal kujul.