Turist on Türgis kuningas

Foto: Saarte Hääl

Minu poja pere sai ootamatu võimaluse külastada Türgit ja mind kutsuti kaasa. Olin algul kõhkvel, sest hirmutas palavus ja liiga pikk tee, kuid samas andis kindlust, et minek on koos noortega, kel pole probleeme inglise keelega, ja turvatunne veel üle selle. Nii asusime ühel septembri lõpupäeval Novatoursi reisibüroo abiga teele.

Maandusime Antalya lennuväljal, sealt läks sõit edasi kuurortlinn Alanyasse. Vahemaad olid suured, lennukisõit pikk ja igav, millele järgnes veel paaritunnine bussis loksumine, kuid vastuvõtt oli imeliselt soe. Hotelli administraator oskas vene keelt ja meid paigutati lähestikku asuvatesse tubadesse. Imestama pani türklaste kiire ja sõbralik asjaajamine. Kõik oli võimalik, ümberpaigutused tehti ruttu ja väga meeldivalt. See pühkis reisiväsimuse ja me läksime omal käel linna avastama.

Nipsakas reisijuht

Mõni meeter hotellist eemal saime kohalikult turismifirmalt pakkumisi ekskursioonideks. Kuna hind oli poole väiksem võrreldes Novatoursiga, otsustasime juhust kasutada. Osa rahast tuli maksta kohe, osa ekskursioonile minekul. Õhtul oli infotund Novatoursi esindajaga, kus me rääkisime ka tehtud ja vastuvõetud pakkumisest.

Esindajal käis kui vari üle näo, küsis vaid seda, millise büroo käest me mäeretke ostsime, lõi oma kausta kokku ja kadus. Olime jahmunud. Olgugi et pärast meid tuli veel eestlasi samasse hotelli, ei võtnud Novatoursi esindaja enam meiega mingit kontakti ja kui tahtsime täpsustada ärasõidu kellaaega, tuli temalt nipsakas vastus, et selle kohta oleksime võinud ise lugeda hotelli vastuvõtus olevast kaustast.

Naabertoas elavate leedulaste sõnul just nii Novatoursi esindajad käituvadki – kui raha ei tule, kaotavad nad turisti vastu igasuguse huvi. Nemad olid neljandat korda Alanyas, tulevad ja lähevad Novatoursiga, kuid vahepeal elavad oma elu.

Ääretu tähelepanu ja südamlikkus

Läksime esimesse tänavakohvikusse, kuhu meid türklastele omasel moel väga-väga kutsuti. Algul hakati meiega vestlema soome keeles, hõigates “Terve!” Kui saadi aru, et oleme Eestist, lasti kohe käiku mõned eestikeelsed sõnad, no näiteks “Tere, ma armastan sind!”. See ajas naerma ning lõi sooja ja südamliku õhkkonna. Kõigepealt toodi lauale Eesti lipp. Meie valgepäine 5-aastane laps oli muidugi tõmbenumber. Teda käidi lausa käega katsumas, kelnerid paitasid väikese poisi blondi pead.

Seniks kui toitu ootasime, oli kelneril varuks ajaviide. Lauale toodi papagoi, kes jalutas ringi ja pakkus silmarõõmu. Seejärel hakkas kelner tegema kaarditrikke. Olime hirmul, et jätame siia kogu oma raha ja ülejäänud päevad istume käppa imedes, kuid meie kartus oli asjatu. Hinnad on meie omadega täiesti võrreldavad. Nelja inimese toit maksis 69 Türgi liiri (69x 9=621 Eesti krooni, mis teeb inimese kohta 155 kr).

Pärast arve maksmist toodi lauale äkki suur vaagen arbuusilõike ja igaühele meist mitmevärviline kokteil. Arvasime, et tuleb uus arve, kuid see oli restorani poolt kingituseks. Lahkumine oli väga südamlik. Enne ärasõitu käisime nende juures kohvikus lahkumisvisiidil ja see kujunes tõeliseks sõprade lahkumiseks.

Külastasime veel mitut söögikohta ja tulemus oli praktiliselt sama – ääretu tähelepanu klientidele ja südamlikkus. Hiljem hüüti juba eemalt “tere!” ja kui minia küsis, kust nad teavad, et oleme eestlased, siis vastati, et eesti naised paistvat oma iluga kohe silma. See oli muidugi muusika meie kõrvadele.

Ainult häid sõnu saab öelda ka kõiki ekskursioonide kohta. Lõpuks olime väga rahul, et olime toiminud just nii, ostes ekskursioonid kohalikelt turismifirmadelt.

Džiibisõit Tauruse mägedes

Kuna tegu oli kauge reisiga, siis püüdsime võimalikult palju näha-kuulda ja käia, kuid samas ka puhata. Hotell Saray

Beach paiknes lausa rannas, kust vee äärde oli mõnikümmend meetrit. Sealt avanes vaade Punasele kindlusele, mis lummas esimesest pilgust ja kutsus end lähemalt vaatama. Ümber Alanya lahe on võimsad Tauruse mäed. Vaatepilt on hingematvalt ilus.

Kuna olime sattunud just meie jaoks õigele ajale, siis oli temperatuur talutav: kella viie paiku hommikul 21 kraadi, päeval 28–30 kraadi, merevesi 25 kraadi juba hommikul. See oli meie jaoks täiesti sobiv. Päike hakkas hästi peale ja ujuda sai mõnusasti kogu päeva.

Võimsa elamuse saime džiibiretkel Tauruse mägede Rohelisse kanjonisse, mis on Türgi üks huvitavamaid vaatamisväärsusi. Sõitsime lahtiste džiipidega kogenud juhtide kindlal juhtimisel. Oli pisut õudne, aga väga põnev.

Üks soomlanna, kes kiitles oma maailmareisidega, ei pidanud vastu. Hakkas karjuma ja tekitas skandaali, süüdistades autojuhti häbematus käitumises ja ohutekitamises. Kõik kolm sõidukit peeti kinni, naine värises ja karjus, et autojuhi tõttu on tal vallandunud astmahoog. Autojuht-reisijuht tegi talle ettepaneku tagasi pöörduda või veidi oodata, kuid soomlanna ei olnud millegagi rahul.

Ainult nõudis, et kõik toimuks tema dikteerimise järgi tasakesi sõites. Kolm džiibitäit rahvast (32 inimest) ootas tema järel, kuni ta suutis rahuneda, ja siis jätkus teekond nagu matuserongis. Alati peab igas meepotis olema oma tõrvatilk! Õnneks ei kestnud see lodimine liiga kaua, sest aeg kannustas tagant. Reisiplaan oli täpselt paika pandud ja nagu selgus, oodati meid ees mitmes kohas.

Türgi naine teenib meest

Külastasime mošeed mägedes, külakooli, tavaliste mägilaste kodu ja basaari. Saime teada, et praeguseni on Türgis väga tähtsal, kuid märkamatul kohal naine, kes toimetab kõik kodutööd, teenib meest, karjatab lapsi, teeb imepeent käsitööd. Mees pidavat ikka ka midagi tegema, aga võrreldes naise tööga väga tähtsusetut. Tema müüb naise kasvatatud meloneid, arbuuse ja puuvilju ning võtab raha vastu.

Linnas on pilt küll mõneti teine, seal liiguvad ringi üksikud nooremad naised, kuid vanemad käivad koos saatjaga või hommikul vara raskete turukottidega. Kõigil naistel on peas rätid.

Koolis oli kaks naisõpetajat. Oli üks klassiruum, kus õppisid lapsed 1.–4. klassini. Seal õpetati selgeks lugemine ja kirjutamine ning pärast seda lähevad lapsed linnakooli.

Sel päeval oli mägikoolis meesõpetaja linnast, kes kontrollis laste edasijõudmist ja juhendas noori õpetajapreilisid. Lastel oli sinine puuvillane koolivorm. Osa lapsi olid nii pisikesed, et me pidasime neid 4–5-aastasteks, meie 5-aastast poissi arvasid nad olevat 4. klassi õpilase.

Keegi hea külastaja oli koolile kinkinud arvutid, mis olid ilusasti laudadele asetatud, neid näidati uhkusega, kuid see oli ka kõik. Need polnud töökorda seatud ja keegi ei osanudki nendega midagi teha.

Õhtuti kogunevad koolimajja naised, kellele õpetati lugemist ja kirjutamist. Seda oli imelik kuulda meil, kes me kõik iga päev arvutiga töötame.

Mägilase elamu oli postide külge kinnitatud varjualune, mis kahest küljest avatud. Kaljuseina sisse läks uks ja nähtavasti paiknesid ka seal mingid eluruumid. Meile pakuti pannkooki meega, õlut, Türgi kohvi ning head ja tervistavat maarohuteed (nagu kaks teradeta nisupead klaasis kuumas vees) ning vabandati, et hašiš oli eelmisel õhtul otsa lõppenud. Kuid soovi korral võis tõmmata vesipiipu.

Need hullud mäed

Basaar oli huvitav. Nii peent ja ilusat käsitööd nägime vaid mägedes. Basaarilt, mis paiknes mäeküljele kinnitatud põrandal kuristiku kohal, lahkudes nägime noort naist, kes mäekülge pidi alla tuli. Mäekülje sisse olid raiutud ligi poole meetri laiused trepid ilma igasugu käetoe ja julgestuseta. Seda ahtakest järsku treppi mööda tuli see noor naine kahe veeämbriga, imik rätikuga seljas, teine, umbes 1,5-aastane, ema jalus sebimas. Olime nähtust sellises õuduses, et mul ei tulnud isegi meelde pilti teha. Kui laps oleks vääratanud, oleks ta mitme meetri kõrguselt otse teele autode vahele alla sadanud.

Rohelise kanjoni vaateplatvormilt alla vaadates hakkas tõeliselt kõhe. Mäkke ülesminek polnud minu jaoks õudne, kuid järsakust allatulek, kivid autorataste all varisemas, võttis selja ebameeldivalt jahedaks. Istusin päris autojuhi selja taga ja nägin teinekord päris rataste alla suisa tühjust. Autojuht küsis, et miks ma ei karju, kas ma üldse ei karda. Ütlesin, et olen tänu oma tööle 30 aastat harjunud usaldama autojuhti, ja seda nii päeval kui ööl.

Meiega koos rändas kaks hulljulget noorsandi, kes tegid surmatrotsivaid trikke, hüpates ühest sõitvast autost teise või kaljurahnudele. Nende pärast oli küll hirm.

Mägedes asus ka mošee, mida külastasime. Jätsime jalatsid trepile, sees anti meile selga pikad seelikud ja seoti pähe rätid, et ei paljastuks naise õlad ja jalad, mis võivad mehe meelt patuselt mõjutada. Samal põhjusel lahknevad kohe ukseavas ka meeste ja naiste teed. Mehed palvetavad all, kus paikneb kogu mošee sisustus, ja naised teisel korrusel tagasihoidlikus, ühegi ilustuseta saalis. Vaid akendest avanes vaade mošee kuplitele ja Rohelisele kanjonile. Põnev oli kuulata palvele kutsumist, kui hääled kahest minaretist kanjonis vastu kõlasid.

Türklane on hea inimestetundja

Kõigil ekskursioonidel oli turistidele mõeldes nähtud palju vaeva, meid püüti lõbustada, et saaksime reisist tõelise naudingu. Türklane on väga mänguline, nalja- ja naerualdis ning väga hea inimestetundja. Kiiresti tabatakse ära, kes mõistavad nalja, ja nendega seda ka tehakse. See kehtib ka kauba ostmisel.

Tingimine on nende jaoks lõbus ajaviide ja kui juhtub olema sobiv klient, siis mängitakse maha terve etendus, mida naudivad kõik poes olijad, ning ostja ei pea üldse kahetsema, sest hind ju pidevalt langeb. Nii maksin mina, kes ma absoluutselt tingija pole, 48-eurose hinna asemel kleidi ja särgi eest lõpuks vaid 26 Türgi liiri, mis tähendab, et algul küsiti üle 500 krooni, aga maksin 135.

Lõbusõit merel

Lõbusõit laevaga Sea Wulf Alanya lahel kestis terve päeva.

Reisid maksid mõlemad 15 “türklast” nägu, laps sai sõidule tasuta. (Võrdluseks Nova-

toursi hind 28 eurot ja lapsel 16 eurot.)

Lõunasöök kuulus hinna sisse. Eelnevalt oli meile küll lubatud kohtumist delfiinidega, kuid mis teha, kui neid just sel ajal kohal pole…

Kompensatsiooniks korraldati meile väike etendus – pesti laevaahvi. Sest inimene peab ju oma raha eest ikkagi maksimumi saama. Naersime kõik, sest ahv kannatas pesemise küll üsna rahulikult ära, kuid saunalinasse klammerdus ta küll kõigi küünte ja hammastega ning kisendas mis kole. Arvasime, et küllap teda pestakse ülepäeva. Pärast seda hirmsat “titepesu” ilmusid aga delfiinidki välja. Kogu seda päeva merel võib kirjeldada vaid ülivõrdes.

Sõit Pamukkalele

Sõit Pamukkalele oli pikk ja tüütav, ikkagi 400 km ja teele asusime juba hommikul kella 4 ajal.

Pamukkale on kaltsiumikivimi mass, mis vulkaani purskel välja voolanud. See on tohutu võimas vaatepilt. On tunne, nagu kõnniksid kesk pilvi, mille vahel on madalad veesilmad. Samuti sai külastada maavärina ja vulkaanipurske tagajärjel hukkunud Hierapolise linna varemeid ja surnute linna Nekropolist, kus osa ehitiste ümber laius valge lubjakivi ja õitsesid oleandrid. Kui pilte ei oleks, arvaksin, et see kõik oli unenägu. Milline imeline ehituskunst! Ja ääretult peen ornamentika.

Suplesime tervistava vee poolest kuulsas Punases basseinis, mille vees on suur radoonisisaldus ja palju igasuguseid metalle. Kuni tunniajane ligunemine selles vees pidi parandama praktiliselt kõiki tõbesid. Vesi purskub maa seest 68-kraadilisena, kuid jahtub mööda kaljuseina alla voolates 42–43 kraadini, ja seal me siis suplesime. Algul oli tunne nagu astuks supipotti, kuid sellega harjus kiiresti.

Kleopatra basseini vesi pidi igavese nooruse kinkima. Meie eelistasime vananeda normaalselt ja liigset luksust taga ei ajanud.

Sellel reisil külastasime ka oonüksitöökoda, kus sellest poolvääriskivist treiti meie silme all kujuke, mida pidi puudutama ja samal ajal midagi soovima. Kõik soovid pidid täituma, aga eks seda näitab juba tulevik…

Vahetult enne lõunat käisime veini degusteerimas. Meile anti maitsta nelja sorti veini, mis järjest paremaks läksid. Alustasime kuiva viinamarjaveiniga, järgnesid ploomi-, põldmuraka- (mida kasvab vaid Musta mere ääres) ja lõpuks granaatõunavein, mis tahtis keele alla viia.

Topsid olid 30-grammised, nii nilpsisime söögi alla ligemale 100 grammi veini, mis ladva ka pisut kohisema võttis, kuid õnneks järgnes kohe soe lõunasöök.

Türgi toidust niipalju, et palju pakuti salateid, puuvilju, kala, kana- ja lambaliha.

Pärast tööpäeva antakse külastajatele etendus

Kuus päeva Türgis möödusid ruttu. Ekskursioonide vahel saime külastada ka Punast kindlust, mis on seldžukkide hästi säilinud kuue kilomeetri pikkuse müüriga kants.

Vaade müürilt lahele paneb jalad värisema. Läksime sinna linnaliinibussiga, mille juht küsis, kas tuleme ka tagasi ja korjas meid tagasiteel suvalisest kohast peale.

Türgis on igal pool väljas tip’i- (jootraha-) karbid, millesse igaüks paneb summa oma võimaluste ja tahtmise piires. Meile öeldi, et alla kahe liiri ei ole siiski viisakas.

Restoranis paneb kelner talle antud jootraha ühisesse karpi ning päeva jooksul kogunenud summa jagatakse õhtul kõigi vahel. Kelnerid palka ei saa, jootraha ongi nende töötasu ja see kõigub meie rahas päevas 100–500 krooni piires.

Tööpäevad on 15 tundi pikad ja igal õhtul kell 19 esitavad töötajad pisukese eeskava, mis koosneb igasugu trikitamistest ja tantsudest, mis on naljakad, hästi esitatud ja ilusad.

Vaatamata pikale päevale, mil nad on kogu aeg jalgel olnud, ka tänaval kliente püüdnud, on esinemine särav.

Turismihooaeg algab aprillis, lõpeb oktoobris

Kõige palavam kuu (40 soojakraadi) on juulis. Kes väga soojalemb ei ole, sellele on septembri lõpp – oktoobri algus just mõnus aeg Türgi külastamiseks. Omalt poolt soovitan soojalt. Tagasi jõudes meie 9-kraadisesse sügisesse oli tükk tegemist kohandumisega. Tervis pidi taas koduse niiske külmaga harjuma, seal polnud häda midagi.

***

Nüüd mõtlen, kui palju on meie turismindusel türklastelt õppida. Esiteks reklaami osas ning teiseks käitumist ja teenindust, mis on seal parim. Loomulikult oleme meie oma iseloomult tagasihoidlikud ja külmavõitu, kuid huvitavate kohtade juurde infot suudaksime ometi panna ja suunata ning võimaldada giiditeenust. Käisin oma tuttavatega Kooljamäel ja tahtsin neile näidata Verioja, kuid mingit viita ma ei leidnud, ja mul oli sellest väga kahju. Meil on palju huvitavaid paiku, millest oleks külalistele rääkida, kuid kohapeal on info väga puudulik, seda ei ole võimalik sealt lähedalt ka hankida.

Turist ostab meelsasti kaasa just sellele paigale iseloomulikke meeneid. Selles suhtes oli Alanyas valik rikkalik, alates imeliste vaadetega postkaartidest ja lõpetades meenetega, kus peal linna vaatamisväärsuste pildid. Need ei maksa palju, kuid on kaunis mälestus reisist ja kena kingitus sõpradele.

Türgist ja türklastest jäid vaid ilusad mälestused, mis meelitavad uuesti külastama seda riiki ja neid ääretult toredaid ja külalislahkeid inimesi.

---

TÜRGI VABARIIK

Pealinn – Ankara

Pindala – 783 562 km2

Riigikeel – türgi

Rahvaarv – 70 586 256 (2007.a)

Riigikord – parlamentaarne vabariik

Iseseisvus – riigi rajamine tänasel kujul 29.10.1923

Rahaühik – Türgi liir

Kirjaoskus – 86,5% (meestel 94,3%, naistel 78,7%)

Valitsev religioon – islam

Allikas: Vikipeedia