Jõulupühad on aeg hoolida ja märgata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Advendikuul on ikka kombeks kirjutada jõuludest, nii siis minagi.
Kummaline, et mida aasta edasi, seda ootamatumalt need pühad mulle kätte jõuavad, sel aastal lausa nii ootamatult, et kuigi jõululaupäevani on vaid paar päeva, pole ma jõudnud isegi jõulukaunistusi üles riputada. Olen juba arvestanud sellega, et võin jõululaupäeva hommikul leida end olukorrast, kus toad on koristamata, kuusk ehtimata ja piparkoogid küpsetamata.
Päkapikkude ootel
Ma võin endale jõuluõhtu ootamatut saabumist lubada, sest meie peres ei ole enam väikesi lapsi, kelle jaoks jõuluvana ootus on aasta üks põnevaimaid aegu. Kui lapsed veel kodus elasid, sai päkapikkude jaoks sokid üles riputatud ja kodu kaunistatud, niipea kui advendiaeg algas. Laste jaoks on traditsioonid olulised, sest loovad teatud turvatunde. Kõik lähedased on kodus ja rõõmsad ning kodu ise on ilusam ja lõhnavam kui tavaliselt, kõik on kuidagi erilisem ja soojem.
Minu ilusaimad mälestused on jõuludest Haapsalus, kus lapsena sageli olime. Meil oli Haapsalus tädi Naima, kelle juures kaksikõega palju koolivaheaegu veetsime. Sealt tädi Naima kodust on alguse saanud üks meie pere traditsioon, mida ka minu oma lapsed nüüd edasi kannavad, nimelt maailma parimate piparkookide küpsetamine.
Iga kord, kui õega jõuluks Haapsallu läksime, olid piparkoogid juba ees ootamas. Neid küpsetati alati suur korvitäis ja hoiti jahedas kamorkas, kust me õega neid alailma napsamas käisime. Mäletan, et võtsime neid salaja isegi voodisse kaasa, nii et terve tekialune oli pärast piparkoogipuru täis.
Need piparkoogid olid väga erilised, tavapärasest erinevad juba oma heleda värvi poolest, maitsebukett pähklitest ja nelgist ja apelsinikoorest, muredad ja hõrgud. Kahjuks lahkus tädi Naima siit ilmast ootamatult vara ja nagu sageli juhtub, jäi meilgi temalt palju küsimata ja õppimata.
Piparkoogid kohe kindlasti!
Jõulud Haapsalus ei unune iial, niisamuti nagu pole kunagi ununenud ka need piparkoogid, mis meie jõulud alati omamoodi eriliseks tegid. Otsisin seda retsepti aastaid, kuni lõpuks õnnestus leida üks, mis minu mälestusega täpselt klappis.
Sestsaadik on meie peres olnud tädi Naima piparkookide küpsetamine iga-aastane traditsioon, ilma nendeta ei ole jõulud meie pere jaoks ikka need õiged jõulud. Arvatavasti on paljudel meist oma lugu, nii nagu see piparkoogilugu meie peres. Lugu, mis kordub aastast aastasse ja mis märkamatult loob meile selle tõelise pühadetunde, millega omakorda kaasneb turvatunne – tunne, et kõik on nii nagu alati, kõik on hästi.
Ometi on meie hulgas inimesi, kellele just seekordsed jõulud võivad olla hoopis teistsugused kui tavaliselt. Esimesed jõulud üksinda. Põhjusi selleks võib olla erinevaid – kas on lapsed täiskasvanuks saanud ja just sel aastal meist kaugel või on lähedane inimene meie kõrvalt lahkunud.
Kusjuures lahkumine ei pea alati tähendama lähedase surma, sest leina tunneb mahajäänu ka siis, kui partner tema kõrvalt on lihtsalt oma teed läinud. Nii on meie hulgas palju üksikuid, kes justkui vanuse poolest veel märkamist ei vajakski, aga kes sellegipoolest võivad tunda end oma ootamatult tekkinud üksinduses ääretult halvasti.
Jõulud võivad olla ka kurvad
Minu seni kõige kurvemad jõulud olid mõned aastad tagasi, kui elukaaslane oli minu kõrvalt lahkunud ja lapsed ka just sel aastal koju tulla ei saanud. Need olid minu esimesed jõulud uues kodus, mida olin erilise hoolega ehtinud, ikkagi esimesed jõulud päris oma majas. Olin oma lastele kinnitanud, et ärgu muretsegu, küll ma sel aastal üksinda hakkama saan, aga õhtu arenedes hakkas ühtäkki väga imelik.
Mäletan, et läksin aeda, toetasin selja vastu vana õunapuud ja lihtsalt nutsin. Üksiku inimese üksindustunne paisub pühade ajal mitmekordseks, sest pühade harras meeleolu rebib välja ka kõige sügavamal peidus olnud kurbuse. Nii siis tulebki see õhtu paljudel mälestuste ja üksindusega võideldes üle elada.
Kindlasti on tänagi meie ümber palju neid, kelle jaoks just need jõulud on mingil põhjusel kurvad ja üksildased. Ma väga loodan, et oskame neid inimesi märgata ja enda sekka kutsuda, sest jõulud, mida peetakse üksinda, on halvimad jõulud, mida tean, inimese vanusest sõltumata. See, millest meie täna puudust ei tunne, võib just praegu olla kellegi teise jaoks kättesaamatus kauguses.
Hoolivus ei maksa ka majandussurutise ajal midagi, aga võib anda teisele rohkem, kui arvatagi oskame.
Nii mõtlengi täna, et tühja sest, et pole seekord jõudnud veel jõuludeks valmistuda, peaasi, et minu kõrval on see lähedane inimene, kellega oma jõuluõhtut jagada, sest just see on kõige tähtsam.
Ilusat jõuluaega kõigile, hoolides ja märgates!