Arendajate hambajälgedest looduses ja sellest, mille me oma lastele pärandame
14. aprill 2010, 03:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mairold Vaik kirjutab 3. aprilli Oma Saares erahuvide tõttu sakiliseks joonistatud Natura 2000 piiridest. Loomulikult tekitavad sellised piirid küsimuse, mil määral selline võrgustik üldse suudab tagada meie looduse mitmekesisuse säilimise. Küsimus on seda asjakohasem, et käesolev aasta on rahvusvaheliselt tunnistatud bioloogilise mitmekesisuse aastaks.
Paraku on see pigem järelemõtlemise kui pidutsemise aeg. Kui juba mõni aeg tagasi lepiti kokku, et aasta 2010 on pühendatud bioloogilisele mitmekesisusele, siis lähtuti selleks aastaks seatud eesmärgist – peatada bioloogilise mitmekesisuse allakäik. Paraku pole see õnnestunud ei Eestis, Euroopas laiemalt ega kogu maailmas.
Vead tuleb parandada
Siiski pole see mitte põhjus ahastamiseks, vaid strateegiate ülevaatamiseks. On ju ilmne, et inimese põhjustatud bioloogilise mitmekesisuse kadu tuleb peatada nii ruttu kui võimalik. Ebaõnnestumine võib tähendada tõsist küsimärki inimkonna säilimise kohal. Kui ei õnnestunud täita täna, tuleb valida realistlik tähtaeg lähitulevikuks. Euroopa Liit on otsustanud sellega hakkama saada aastaks 2020, samuti ette võtta laiaulatuslik bioloogilise mitmekesisuse taastamine ja aidata kaasa senisest tõhusamalt selle eesmärgi täitmisele kogu maailmas.
Samas ei piisa lihtsalt eesmärgi ülevaatamisest, edu pandiks on bioloogilise mitmekesisuse kao põhjuste tõsine analüüs. Selles suhtes on väga oluline, et üha rohkem tegeletakse kahe peamise inimtekkelise globaalse keskkonnamure – bioloogilise mitmekesisuse kadu ja kliimamuutus – omavaheliste keeruliste seostega. Kahe Rio de Janeiros 1992. a alla kirjutatud asjaomase konventsiooni ekspertrühmad töötavad aina rohkem koos.
Märgalade päev, millega tähistatakse maailma vanima looduskaitseleppe – Ramsari konventsioon märgalade kaitseks – sõlmimist, oli sel aastal pühendatud märgalade elurikkuse ja kliimamuutuse seostele. Euroopa keskse looduskaitseleppe – Euroopa Nõukogu egiidi all sõlmitud Berni konventsioon – eksperdid tegelevad järjest rohkem kliimamuutuse ja meie elurikkuse seostega.
Ja loomulikult on mul hea meel, et Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee keskkonna-, põllumajanduse ja regionaalasjade komisjonis on valminud aruanne bioloogilise mitmekesisuse ja kliimamuutuste seostest. On ju need kaks probleemivaldkonda omavahel väga mitmel viisil seotud, seega tuleb nendega tegeleda koordineeritult.
Võimalusi on mitmeid
Paraku on väga tihti lood sootuks teisiti. Näiteks kui rajame tuuleparke kohtadesse, kus need põhjustavad lindude ja nahkhiirte suremust, panustame küll kliima suhtes sõbralikumasse energeetikasse, kuid kahjustame bioloogilist mitmekesisust. Samas on selle näite puhul ka lahendus suhteliselt lihtne – hoiduda tuuleparke rajades olulisematest lindude ja nahkhiirte rändeteedest eemale. Selle ülesande lahendamiseks on sobivaim viis asjakohane planeering, nagu Saaremaal praegu käimas ongi.
Kuid väärtuslike loodusalade ja perspektiivsete taastuvenergia arenduste ruumiline lahushoidmine on vaid osa lahendusest ja võib mõnel juhul olla isegi vale lähenemine. Üheks oluliseks näiteks on rohumaade võimalik kasutamine biokütuste tootmiseks. Nägin mõni aeg tagasi strateegiapaberit, kus kiiduväärt kavatsus säästa kõrge loodusväärtusega rohumaid intensiivsest biokütuse tootmisest on viinud täiesti vale tulemuseni: soovitakse sätestada täielik keeld kõrge mitmekesisusega rohumaade kasutamiseks biokütuse tootmisel.
Seejuures on jäetud arvestamata, et enamik meie kõrge loodusväärtusega rohumaadest on poollooduslikud ja ilma karjatamise või niitmiseta kasvavad need lihtsalt kinni. Seega on karjatamise või niitmise jätkamine hädavajalik nende alade säilitamiseks. Tänasel päeval kasutatakse vaid osa poollooduslikest rohumaadest karjamaade või loomasööda tootmisel kasutatavate heinamaadena. Seega on biokütuse tootmine neil aladel niidetud heinast üks perspektiivne viis poollooduslike koosluste hooldamiseks. Seda lähenemist on aktiivselt arendanud mitmed olulised keskkonnaorganisatsioonid ja on juba olemas edukaid pilootprojekte.
Loomulikult ei ole sellega tahetud öelda, et biokütuse tootmine oleks tulevikus ainus viis kõrge loodusväärtusega põllumajandusmaastike ja poollooduslike koosluste hoidmiseks. Ka edaspidi jäävad sellised karja- ja heinamaad toitma kariloomi ning selle kaudu tootma liha, piima või villa. Mõistlik põllumajanduspoliitika peaks sellist tootmisviisi soodustama, mitte veeretama selle teele bürokraatlikke takistusi.
Mõistlikkus on oluline
Kahtlemata on Natura 2000 võrgustiku rajamine üks väga oluline samm bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamiseks. Siiski ei piisa üksnes alade määratlemisest, vaja on ka mõistlikult korraldada nende kaitset. Ja loomulikult tuleb kaitsta elurikkust mitte ainult Natura aladel, vaid ka väljaspool neid: kui alade vahel puudub sidusus, ei saa rääkida tõelisest võrgustikust, vaid killustunud maastikust, mis ei suuda elurikkust piisavalt pika aja jooksul toetada.
Ja loomulikult juhtub ikka, et kõiki väärtuslikke alasid ei suudeta või ei taheta võrgustikku haarata. Mida mõistlikum on üldine looduse mitmekesisuse kaitse terviklike maastike tasemel, seda vähem loevad üksikud tahtlikud või tahtmatud vead alade piiride tõmbamisel. Siin on väga suur osa täita Lääne-Eesti biosfääri kaitsealal, mis küll vahepealsel ajal ametnike näpuvea tõttu kippus kõigist seadustest välja jääma. Hea, et riigikogu käesolev koosseis on siin vigade parandusega hakkama saanud.
Lõpetuseks tasub meelde tuletada sedagi, et tänavune aasta pole üksnes rahvusvaheline bioloogilise mitmekesisuse aasta, vaid ka Eesti looduskaitse 100. juubeli aasta. Eesti looduskaitse algas sajandi eest Vaika saartelt – Saare maakonnast. Biosfääri kaitseala osaks olemine võiks saada eelduseks, et Saaremaa ka edaspidi meie looduse kaitsmisel uudseid ja sisukaid lahendusi pakuks.
Vt ka “
”, Mairold Vaik