Meie vallas tühja ei kembelda

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Saarte Hääl

Eelmise kolmapäeva hommikul enne Leisi valla arengukava arutelule sõitmist lappasin kiiruga internetis uudiseid ja silma hakkas järjekordne tüli naabervallast, seekord lindiskandaal.

Sellised asjad ei pane enam isegi imestama, sest erinevate valdade kodusõjad on viimasel ajal üsna sagedasti leheveergudele jõudnud ja andnud ühtlasi suurepärase võimaluse kõigile huvigruppidele kommentaarides rusikatega vehkimiseks.



Lahendusi saab leida ka rusikatega vehkimata


Kui mõni perekond kusagil avalikult kakleb, siis vaatame sellele viltu, sest musta pesu avalik pesemine on ühiskonnas ikka taunitav olnud. Kas vaatame samamoodi viltu ka avalikule kaklusele valla või riigi tasandil? Öeldakse, et rahvas on oma valitsejaid väärt ja oma tõetera on sellel ütlemisel sees, sest oleme ju ise need inimesed end juhtima valinud. Kui valitute hulka satuvad väga erinevate vaadetega inimesed, siis võib sedagi võtta kui oma kogukonna pisikest mudelit – see on läbilõige meist endist.



Kurb on see, et kui ühte kogukonda on koondunud nii erinevate vaadete ja huvidega inimesed, siis võibki kaklus kesta lõputult ja kanduda lausa põlvest põlve. Selle tulemusena seisab aga elu selles kogukonnas suuresti paigal, sest kogu energia läheb oma õiguste tagaajamisele, milles sageli unustatakse igasugune riigimehelikkus ja vastutus oma kogukonna ees.



Samas ei saa siiski vaid erinevaid vaateid ja huvisid pidada kakluste peasüüdlasteks, sest erimeelsused on loomulikud ja lahendusi saab leida ka tasakaalukamalt kui rusikatega vehkides. Süüdi on pigem inimeste harituse ja kogemuste tase, mis ei võimalda jääda keerukamates olukordades väärikaks ja rahulikuks.



Mida targem on inimene, seda tolerantsem ta on ja seda paremini suudab ta leida erinevaid väljapääsuteid ning pakkuda oponendile välja erinevaid alternatiive. Kõige jaoks siin elus ei ole seadusi tehtud, et paberil näpuga järge ajades oma õigust maksma panna, mõne asja lahendamiseks on vaja pigem südametarkust ja oskust oma rolli kogukonna esindajana veidi globaalsemalt tajuda. On vaja ka võimet tunnetada vastutust, mis rahva poolt valituks osutatuna selle sama rahva ees on võetud.



Koostöö on kõige alus


Kõigi nende erinevate vallatülide taustal mõjus eelmisel kolmapäeval toimunud Leisi valla arengukava arutelu nagu värske tuuleõhk keset kõrbe. Kohale oli tulnud vallaametnikke, volikogu liikmeid ja vallakodanikke erinevatelt elualadelt – üsna kirju seltskond, keda siiski ühendas üks ühine huvi – nad kõik olid võtnud oma valla arengu südameasjaks ja tahtsid uue arengukava koostamisel kaasa rääkida.



Ja kõlama jäi üks oluline märksõna – koostöö. Head koostööd vallajuhtide ja valla kodanike vahel toodi välja, kui pandi kirja seda, mis seni positiivne tundunud ja sedasama rõhutati ka siis, kui tuli kirja panna, millisena tahame oma valda näha kümne aasta pärast. Kõlama jäi ka see, et Leisi vallas on turvaline elada. Tabasin end nende kuue koosveedetud tunni jooksul mitmel korral mõttelt, et küll on ikka hea, et sattusin elama just sellesse valda.



Kogesin head koostööd


Kogesin üle pika aja, mis tunne on teha konstruktiivset koostööd, ilma et keegi kedagi halvustaks või kellelegi jalga taha panna püüaks. Osati oma mõtteid avaldada ja mis kõige tähtsam – osati üksteist ka kuulata! Ja leiti see ühisosa, mille baasil hiljem arengukavaga edasi minna. Kindlasti oli oma osa ka sellel, et päeva juhtis vastavate oskuste ja kogemustega Annika Trummar, sest päris ilma koordineerijata on väga raske üle paarikümne inimeselist seltskonda joonel hoida.



Mõtlesin pärast, et kui mõnel volikogul ei ole piisavalt võimet teha koostööd, siis võiksid nad vahelduseks proovida kaasata koosolekut juhatama õppinud inimese väljastpoolt ja vaadata, kas läheb paremini. Soovitaksin seda tõesti kõigile neile valdadele, kus koostöö mitte kuidagi ei suju, sest pidevas erimeelsuste möllus kaob inimestel siht silme eest ja keereldakse nagu oma saba taga ajavad koerad ühe koha peal – tegevust on, aga tulemust ei ole ega tulegi.



Jah, minul on tõepoolest vedanud, et Leisi valda elama sattusin. Vallarahvas on nagu üks suur pere, kes oskab ka erimeelsusi väärikalt lahendada ja ikka lõpuks ühisosa leida. Siin on turvaline ja hooliv keskkond. Kahju, et igal pool ei osata oma kodu nii hästi hoida ja turvalise keskkonna asemel peavad vallakodanikud viibima ikka ja jälle lahvatavate uute intriigide tõmbetuules. Peredes, kus rusikatega vehkimine on elu igapäevane osa, pole ju turvaline mitte kellelgi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles