Võrdsetest ja veel võrdsematest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Öeldakse, et inimene on vana siis, kui tal surnuaias ristide peal on rohkem tuttavaid nimesid kui elus tuttavaid. Ringi liikudes tekib mul juba vahel selline tunne ning kokku puutudes matmise ja matustega tekivad tõrked, mis panevad omakorda mõtlema.
Öeldakse ka seda, et Jumala ees oleme kõik võrdsed. Mina seda kommenteerida ei oska, kuna see reis seisab mul veel ees ja õiget tagasisidet sealpoolsusest pole. Kuid kirjas on ka Piiblis, et röövel risti pealt arvati võrdseks teistega ja võeti Jumala juurde.
Meie, maapealsed, õigemini Jumala asemikud maa peal, selekteerime välja need, kes justkui sinna kampa ei passiks. Mina ei ole kellelegi süü mõistja ja näpuga näitaja, veel vähem seadusetegija, kuid olen lihtinimene, kes on nende probleemidega kokku puutunud, ja paraku mitte ainus.
Heaoluriikides, kus säilitusainete tarbimine toitudes on kestnud märksa kauem kui meil, on tekkinud probleem matmisega. Nimelt säilivad need ained surnu organismis, laskmata toimida lagundavatel bakteritel.
Meie ühel täiendusel rääkis tervishoiuameti juhtivspetsialist Kuulo Kutsar järgmise loo. Saksamaal võeti vastu otsus, et surnuaeda hakatakse matma korrastamata haudadesse 15 aasta pärast uuesti peale. Suur oli aga hauakaevajate ehmatus, kui kõdunenud kadunukese asemel lebasid kirstujäänustes 15 aastat tagasi maetud roosade põskedega nagu pruudid ega kavatsenudki veel lagunema hakata. Hakati otsima põhjust ning leiti, et asi on säilitusainetes, mis ei lase laibal laguneda.
Tuhastamise vajadus suureneb
Tekkis vajadus tuhastamise järele, sest maad matmiseks lihtsalt enam ei jätkunud. Meil on sama probleem tulekul, sest on kalmistuid (näiteks Muhus Sepamäe), kus on praktiliselt võimatu kaevata hauda, kust mitmed luud vastu ei tule. Olgugi et meist on üle käinud NSVL oma seaduste ja ateismiga, on inimesed jäänud siiski küllalt jumalakartlikuks. Suurem osa tahaksid, et nad ise või nende lähedane saaksid maamulda pandud kiriklike traditsioonide kohaselt.
Nüüd on aga seoses igasuguste reformidega tekkinud olukord, kus haige inimene võib sattuda Tallinna või hoopiski Tartu haiglatesse ning kahjuks ei pöördu kõik nad koju elusana tagasi.
On elusal inimeselgi mandrilt tulek juba tülikas, rääkimata siis sellest, kui pead sadade kilomeetrite tagant kohale tooma puusärgi koolnuga. Loomulikult on igapidi kergem ja isegi eetilisem tuua urn tuhaga, mis ei võta ruumi ega levita lõhna.
Paljudes maakohtades on tekkinud probleem hauakaevajatega. Neid lihtsalt pole enam võtta. Tööjõulised mehed on ära ja need, kes poe ümber vaaruvad, pole ka hauakaevajad. Urnimatusteks vajaliku haua suudab aga ka naisterahvas kaevata, kuid siinkohal tekibki kohe uus probleem.
Preester keeldub urnimatusest
Kui oled ristitud õigeusku, siis preester tuhastatud põrmu ei mata! See ei olevat Jumalale meelepärane?! Kes on selle otsustaja? Kas Kõigevägevam? Oli ka minu lähedastel mure, et luteri õpetaja keeldus luteri surnuaeda matma tulemast meest, kes oli küll abielus luteri usku naisega, kuid ise apostlikku õigeusku. Õpetaja pidas oma sõna ja luges küll kodus kadunukese ärasaatmisel, kuid surnuaias kadunukest hauda sängitades nohisesime niisama.
Oma kodukiriku kunagise preestri Järvesalu kiituseks pean küll ütlema, et tema surnutel vahet ei pidanud ja mattis minu isa, kes ka oli luterlane, apostliku õigeusu surnuaeda ilma igasugu probleemideta.
Kes võrdsete ja võrdsemate üle otsustab?
Elu läheb iga päevaga närvilisemaks, kasvavad pinged, mida enne ei suudeta märgata, kui juhtub hirmus õnnetus ja inimest enam ei ole. Ootamata kutset, on ta ise lahkunud. See on perele suurim traagika.
Kui haige või vana inimese lahkumiseks oleme veel kuidagi valmis, siis sellised juhtumid võtavad hingetuks võõragi, mis siis lähedastest rääkida.
Suures mures pöördub pea iga inimene palves Jumala poole, kuid siin teeb jällegi kirikuisa vahet ja pöörab selja. Ma saan aru, et on olemas igipõlised traditsioonid, kuid kogu maailm muutub. Kui me muidu lippame kõigis asjus nn arenenud riikide sabas, kas siin ei võiks siis pisutki järeleandmisi teha? Miks kirik, kes muidu nii ihkab inimesi oma rüppe, pöörab siinkohal hädas olijale, keda on tõesti tabanud tema jaoks maailma kõige suurem mure, selja? Kas siin ei võiks eeskuju võtta maailma traditsioonidest?
Varsti, kui surnuaiad on täis ja tekib nõue tuhastada, kas siis kaob matuseteenistus õigeusu kirikust? Kes ikka on see, kes jagab need võrdsed ja võrdsemad, kes võivad Jumala juurde minna pühamehe sõna toetusel ja kes on need hinged, kes peavad pimeduses ise teed kobama? Kel on voli peale Jumala enda seda otsustada? Sellised mõtted tulevad pähe, kui oled juba parasjagu vana ja ilmas nii ühe kui teise murega kokku puutunud.