Ala, millel väike riik võib suureks saada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuressaare on üks Eesti jalgpalli keskus. Siia tahetakse ehitada teist Eesti esindusstaadioni. Kuressaare jalgpalliklubil on ka suur toetajaskond, FC Kuressaare mänge Eesti liigas käib vaatamas keskmiselt rohkem fänne kui mujal. Kuid Eesti ei osale jalgpalli MMil. Kahju küll, sest sellisel turniiril osalemine tõstaks Eesti mainet üle maailma.
Küll maksaks selline osalemine Eesti jalgpalliföderatsioonile ka midagi, samas ei saa reklaami Eestile mitte kunagi liiga kõrgelt hinnata. Tulu on nii suur. Pealegi: oleme ausad, Eesti osalemine jalgpalli MMil tooks meile siin Eestis nii palju häid tundeid, mida rahas hinnata ei saa. Kõik ei ole rahaga mõõdetav.
Kuidas aga Eesti sellisele turniirile pääseb? Eesti jalgpallurid peavad kvalifitseeruma ja selleks on hädavajalik, et nad mängiksid jalgpalli paremini. Eesti vajab ilmselt paremaid jalgpallureid.
Ka väikeriik suudab
Ise olen pärit riigist, kus kakskümmend aastat tagasi räägiti sama juttu. Šveits pole riik, kelle koondis on regulaarne jalgpalli MMil osaleja. Siiski osaleb Šveits juba üheksandat korda maailma jalgpalli tippturniiril ja – mis võib-olla tähtsam – on osalenud 1994. aastal, 2006. aastal ja osaleb 2010. aastal. Pealegi tuleb silmas pidada, et Šveits on nagu Eestigi väike riik, kus pole sellist suurt inimpotentsiaali nagu Brasiilias, Venemaal, Ameerika Ühendriikides või Inglismaal ja Itaalias.
Mis on Šveitsi jalgpalli ime algus? Ma tõesti räägin imest, sest läinud novembris võitis Šveitsi U-17 (alla 17-aastaste jalgpallurite) koondis Nigeerias maailma noorte jalgpallimeistri tiitli.
1994. aastal osales Šveits Ameerika Ühendriikides korraldatud jalgpalli MMil. Sellega lõppes peaaegu 30 aastat kestnud periood, kus šveitslased said nagu eestlased nüüdki imetleda vaid teiste riikide jalgpallurite oskusi. Šveitsi 1994. aasta jalgpalli MMil osalemise algpunktis seisab, muide, Eesti. Nimelt võitis Šveitsi koondis 1993. aasta sügisel Eestit 4:0 ja pääses just tänu sellele võidule lõputurniirile.
Kuigi see võit Eesti vastu on šveitslaste kollektiivsesse mällu kirjutatud, peetakse selle edu aluseks tollal Šveitsi koondise trenni juhtinud inglase lord Roy Hodgsoni teeneks. Inglane on tõesti osav jalgpalliõpetaja, sest meenutagem, et just tema on ka Soomele peaaegu valmistanud EMil osalemise rõõmu. Kui Soome oleks 2007. aastal sügisel võitnud Portugali, siis oleksid Eesti põhjanaabrid ka Šveitsi-Austria EMil osalenud. Hodgson treenis kaks korda keskmise kvaliteediga koondist ja kaks korda oli ta üsna edukas. Šveitsi viis Hodgson muide ka 1996. aastal Inglismaal aset leidnud jalgpalli MMile.
Šveitsis aga tõi üheksakümnendate keskel saavutatud edu suuri muutusi jalgpalliliidus. Asutati spetsiaalne osakond noortele ning talentide otsimiseks ja leidmiseks. Noorte peatreeneriks sai aastatel 2001–2008 Šveitsi peakoondist juhtinud Jakob Kuhn. Noorte osakond töötas edukalt, sest 2002. aastal võitsid just selles osakonnas jalgpallikoolitust saanud noorukid noorte (U-17) Euroopa meistri tiitli. Need mängijad moodustavadki nüüd suure osa Šveitsi koondisest. Juurde on tulnud veel teisi noori, kes hiljem Šveitsi jalgpalliliidu koolituse on läbinud.
Panustada tuleb koolitusse
Muidugi panustas Šveitsi jalgpalliliit jalgpallikoolitusse palju raha. Samas said paljud noored noortekoondise kaudu endale eluperspektiivi.
Raha ja emotsioonid on üks osa, teine muidugi osavad jalgpallurid. Kolmas aga on inimene, kes suudab noori õpetada. Šveitsis oli see inimene Jakob Kuhn, kes oma nooruses osales ise veel 1966. aasta MMil Inglismaal.
Šveits pole muidugi ainukene riik, kes alles viimastel kümnenditel pürgis suurte jalgpalliriikide perre. Teine on Holland, kes enne jalgpalli MMi algust hõlmas FIFA edetabelis 4. koha (nr 1 – Brasiilia, 2 – Hispaania, 3 – Portugal).
1970-ndatel hakkas Hollandi jalgpalliga tegelema Johan Cruijff. Õigemini ta veel mängis ise enne, kui treeneriks sai. Neil arendati uut jalgpallisüsteemi, mida nimetatakse totaalseks jalgpalliks. See tähendab, et erinevalt teistest mängusüsteemidest, kus igal jalgpalluril on oma positsioon (kaitsja, poolkaitsja, ründaja jne), võib iga jalgpallur igas positsioonis mängida ja tiimis vahetatakse alati positsioone. Sellega tekitatakse vastasmeeskonnas segadust ja just selle süsteemiga mängis Holland edukalt ka 1974. ja 1978. aasta jalgpalli MMidel.
Alustada võiks Saaremaal
Nagu Šveitski kukkus Holland kaheksakümnendate alguses, kui esimene edukas meeskond jõudis jalgpallurite “pensioniikka”, tippkoondiste ridadest välja. 1982. aastal Hispaanias ja 1986. aastal Mehhikos toimunud MMil Holland ei osalenud, kuni taas edukaks saanud meeskond võitis 1988. aastal Euroopa meistri tiitli. Sellest ajast on Holland – 2002. aasta välja arvatud – MMil igal lõputurniiril osalenud nii, et keskmine hollandlane ei räägi enam sellest, millal Holland on MMil osalenud. Nagu ühes jalgpallilaulus lauldakse, on see üks ala, millel ka väike riik võib olla suur.
Selle mõtte peaks ka Eesti jalgpall endale juhtlauseks võtma. Sinna jõudmiseks on aga pikk tee ees. Nii Hollandis kui ka Šveitsis võttis see aega, tuli tagasilöökegi ette. Holland on nüüd see riik, kus ligi iga viieteistkümnes elanik on litsentsiga jalgpallur. Nii suurt jalgpallurite osakaalu kogu elanikkonnas pole kuskil mujal maailmas.
Kuna Kuressaare on Eesti jalgpalli salapealinn, võiks Eesti jalgpalli edu alguse saada Saaremaal. Ma olen veendunud, et kui seda tahetakse, jõutakse ka Hollandile järele. Ka Portugal osaleb jalgpalli MM-il alles viiendat korda. Võib-olla polegi vaja seada eesmärki mõne kalli jalgpalluri sisseostmiseks, aga kui teha tublit tööd, siis on meil varsti olemas ka üks Eesti jalgpalli tipptegija.