Ainult turismiga välja ei vea

Foto: Saarte Hääl

Uued numbrid majanduserindelt toovad meieni rõõmustavaid sõnumeid: Eesti majandus on taas tõusuteel ja kõige hullem masuaeg on seljataga. Inflatsioon võttis uuesti hoogu, hinnad kallinevad ja raha väärtus väheneb.

Järeldusena võiks tulla selle peale, et nüüd on õige aeg taas osturallit alustada, sest kokkuhoitud raha kaotab pangakontole jäädes oma väärtust ja parem on raha kauba vastu vahetada enne, kui see kaotab kogu oma väärtuse. See on puhas majandusloogika ja majandusteadlased arvavad ka seda, et inimene peaks nii mõtlema. Ollakse veendumusel, et inflatsioon tõukab inimesi oma raha kulutama.

Nii jääbki majandusemootor käima ja majandus on seega tõusuteel. Tulemuseks ongi kiire ja pidev majanduskasv ning kõrge tööhõive. Järelikult on kõik korras. Seis, stopp, ei! Eelkirjeldatud mõtteviis kõlab veenvalt ja on levinud. Samas on see ohtlik ja silmakirjalik. Majandus ja majandusareng pole mehaanilised nähtused. Eesti viimase kümnendiku majandusareng on meile just näidanud, et tõusule järgneb masuaeg.

Väikesed otsused määravad

Miks aga mull just 2008. aasta suvel lõhkes, ei saanud tänini keegi mehaanilise majandusteooriaga seletatud. Ka need vähesed majandusteadlased, kes selgeltnägijatena on suurt majanduskriisi ette ennustanud või vähemalt selle eest hoiatanud, ei suutnud täpset aega ette näha. Nad ei suutnud ka öelda, kui sügav see kriis tulla võiks ja kui kaua see kestab. Majandusareng koosneb alati sadade tuhandete inimeste otsustest. Iga inimene on oma otsustes aga vaba ja seda mitte ainult vabas turumajanduses.

Keegi ei saa ju sundida inimest x täna ostma jalgratast a ning inimest y ülehomme külmkappi b. Samas võib x-i külmkapp kuu aja pärast rikki minna ning siis peab ta sellele probleemile ise lahendust otsima ja otsustama. Äkki ostab ta siis inimese y asemel külmkapi b? Võib ka juhtuda, et lähipäevil laastab Saaremaad sügistorm. Siis peaks Eesti kõige ilusamal saarel kannatada saanud kohti taas korda tegema.

Inimestel oleks tööd ja nad teeniksid raha, majandus elavneks ja majandusmootor käiks. Sama kehtib muidugi ka sel juhul, kui Valjalas loomalaut tules hävib ja see tuleb uuesti üles ehitada. Peaminister Andrus Ansip ja Eesti valitsus nendele otsustele ja nähtustele kuidagi kaasa aidanud ei ole, kuigi just sellised asjad võiksid olla põhjuseks, miks Eesti majandus ja inflatsioon taas kasvavad ja seega eelpool seletatud loogika järgi edasist majanduskasvu soodustavad.

Kuna majanduspoliitika ja majanduse areng pole mehaanilised nähtused, on majandusteadlased ja majanduspoliitikud loonud endale abivahendeid. Kõige tähtsam nendest on üldiselt tunnustatud niinimetatud maagiline hulknurk: igal nurgal seisab üks eesmärk, aga need eesmärgid on üksteisega vastuolus ja seega on vaja otsida kuldset keskteed. Just nende vastuolude tõttu nimetatakse seda hulknurka maagiliseks.

Iseasi on muidugi küsimus, millised eesmärgid sellesse hulknurka kuuluvad. Maagilise hulknurga algus ulatub eelmise sajandi kolmekümnendate aastate majanduskriisi vastu võitlemise algperioodi. Tollal moodustati maagiline kolmnurk, millesse kuulusid jätkusuutlik tasakaalustatud kõrge tööhõivemäär, väliskaubanduse tasakaal (tasakaalustatud maksubilanss) ja hindade stabiilsus (loe: inflatsioon 2–3 protsendi ulatuses).

Alles hiljem liideti kolmnurgale neljanda majanduspoliitilise eesmärgina jätkusuutlik tõhus majanduskasv. Viienda eesmärgina võtsid rahvamajanduse analüütikud maagilise hulknurga perekonda võimalikult õiglase sissetuleku ja varanduse jagamise ning kuuendaks keskkonnakaitse, mis hõlmab ka jätkusuutlikku ressursside kasutamist. Viimasel ajal kaldutakse nendele eesmärkidele lisama veel uusi ehk paisutatakse maagilist majanduspoliitika hulknurka üheksanurgaks ja soovitatakse majanduspoliitiliste otsuste tegemisel kaaluda ka nende mõju eelarve tasakaalule, (energia-)ressursside kindlustamisele ja inimeste töötingimustele. Viimased peaksid olema võimalikult inimsõbralikud ja humaansed.

Kõikide ühe riigi või ka piirkonna (maakonna) majanduselus osalejate rahulolu saavutamiseks on vaja leida nendest eesmärkidest võimalikult mõõdukas kesktee. Nii kirjutavad majanduspoliitika õpikud. Õpikud ja majandusteadlased peavad oma teooriates alati silmas terveid riike. See ei tähenda aga, et neid meetmeid ei võiks kasutusele võtta ühe väiksema üksuse ehk Saare maakonna majandustervise analüüsimiseks.

Alustame turismiga. See on Saaremaale esmatähtis tuluallikas ja mõjutab tegelikult ka kõiki mainitud eesmärke. Esiteks loob ta töökohti (mõjutab tööhõivemäära ja sotsiaalset tasakaalu). Teiseks panustab turism Saaremaa majanduskasvu ja aitab seega suure majanduskasvu puhul kaasa inflatsiooni tõusule, mis on hinnastabiilsuse eesmärgiga vastuolus. Turism kahjustab neljandaks ka keskkonda või näiteks Kuivastu maantee ääres elavate saarlaste elukeskkonna kvaliteeti. Viimaks – ja see on esmatähtis – mängib peamist osa Saaremaa välismajanduse tasakaalu saavutamisel.

Veel kord: välismajanduse tasakaal on juba algse maagilise kolmnurga koostisosa. Teda peeti ilmselt 1930. aastatel tähtsaks teguriks majanduse hädaolukorrast välja saamiseks ja uue kriisi ära hoidmiseks. Seetõttu on äärmiselt oluline seda eesmärki alati silmas pidada.

Osta eestimaist!

Nagu Ameerika Ühendriikide välismajandus, oli ka Eesti oma kriisi eel tasakaalust väljas. Eesti importis liiga palju kõrgtehnoloogilisi tarbimiskaupu, näiteks televiisoreid, arvuteid, autosid jne. See raha äravool polnud kaetud Eestis toodetud ja mujale müüdud kaupadega, Eesti jäi teistele võlgu. Tavaliselt oleks sellisel juhul pidanud Eesti krooni kurss teiste valuutadega võrreldes langema selleks, et Eesti elanikele muutuksid väliskaubad kallimaks ja selle pärast neid enam nii hulganisti ei ostataks, nagu tehti seda tõusuaastatel.

See oli muide ka pideva devalveerimisejutu põhjus: Kuna Eesti kroon on seotud fikseeritud kursiga euroga, oleks selleks vaja läinud poliitilist otsust. See kõik käib ka Saaremaa kohta. Liiga suur import (turistid on teeninduse eksport!) võib Saaremaa majanduse tasakaalu rivist välja viia. Kui suure löögi Saaremaa majanduslaev on saanud, ei oska ma öelda. Selleks puudub vist ka vastav statistika. Tulevikus soovitan aga just seda näitarvu väga hoolikalt jälgida. Igaüks peab endalt küsima, kas ta oma importkauba ostmisega ei sea Saaremaa või ka kogu Eesti välismajanduse tasakaalu ohtu.

Selline mõistlik käitumine on ikkagi ainukene võimalus. See, kes on viimase kümnendi jooksul õppetunni saanud, käitub ka nii. Vastasel juhul järgneb alanud peole samasugune masuaeg, mille me just läbi oleme elanud. Seda, mis võib juhtuda, võib näha ka Kreekas. Kreeka saatusliku tee viimane täht pole kindlasti veel trükivärvi pandud.

Mõistlikul käitumisel on aga ka teine külg: pole mõistlik, kui ainult turism peaks kogu Saaremaa väliskaubandust tasakaalustama. Muidugi on Saaremaal ka oma tööstus, aga see on ikkagi väike. Tuul (tuulikud) oleks aga kindlasti üks uus tuluallikas. Tuulel oleks see eelis, et ta puhub, ja saarlased ei peaks selle toote koostamiseks palju mõtlema. Muidu kehtib aga rusikareegel, et iga kaup on nii kallis, kui tema tegemiseks kogutud mõtted maksavad. Loe: keegi pidi LED-televiisorid, uued automootorid jne välja mõtlema ja ta tahab nende mõtete eest raha. Siis on tuul ikkagi kasulikum. Ja mõistlik on teda müüa.