Räägime metsa-aastal pilliroost
6. jaanuar 2011, 02:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunagi käibis nali mere peale metsavahiks minekust. Midagi sarnast tegi keskkonnaministeerium, kui otsustas läinud aastal kaitsealused roostikud keskkonnaametilt ära võtta ja anda need üle riigimetsa majandamise keskusele. Sellest tulenev segadus sunnibki kohe rahvusvahelise metsa-aasta algul kirjutama pilliroost, mis on ju teadupärast hoopis rohttaim.
Pilliroo kasutamine on Lääne-Eestis väga põline traditsioon. Eelkõige kasutati roogu katusematerjalina, kuid oma osa oli tal ka loomasöödana. Tingimustes, kus vesi oli tänasest puhtam ja rannad tugeva karjatamise mõju all, oli roogu tänasest märksa vähem. Läinud sajand tõi suured muutused maakasutuses, mille tagajärjel rannad hoogsalt roostusid. Roogu on täna randades rohkem, kuid selle kvaliteet on paiguti kehvem, kui oli sada aastat tagasi.
Roostikud on väga produktiivsed, seega on pilliroog kiiresti taastuv ressurss. Lisaks katuseehitusele on roog kasutatav ka soojustusmaterjalina. Samuti on mitmete projektide raames näidatud, et roog on väga perspektiivne taastuv energiatoore. Sellised mitmekesised kasutusvõimalused teevad pilliroost olulise majandusliku ressursi, millel on suur potentsiaal kohaliku maamajanduse arengumootorina ja meie energeetikasektori mitmekesistajana. Seega peaks riik olema vägagi huvitatud sellise unikaalse loodusvara mõistlikust kasutamisest.
Asja teeb huvitavaks seegi, et roostike mõistlik kasutamine pigem suurendab nende looduslikku mitmekesisust ja väärtust paljude liikide elupaigana. Tõsi, siin tuleb arvestada ka looduskaitseliste piirangutega, kuid kindlasti oleks väär arvata, et roostikele kui looduslikele elupaikadele oleks parim nende täielik rahulejätmine. Kui niidame talvisel ajal osa roost ära, parandame roostiku mosaiikseks muutmisega paljude liikide elutingimusi. Seega on ka looduskaitse poolt vaadates olemas riigi huvi korraldada roostike kasutamine võimalikult mõistlikul viisil.
Selleks, et meie roostike kasutus oleks võimalikult jätkusuutlik nii ökoloogiliselt kui ka majanduslikult, on läbi aegade tublisti vaeva nähtud. Üks olulisi Eesti ja Soome ühiseid pingutusi säästva pillirookasutuse edendamiseks oli läinud kümnendi teisel poolel läbi viidud EL-i rahastatud projekt “Roostikestrateegia Soomes ja Eestis” (
). Selle käigus läbiviidud põhjalikud uuringud päädisid soovitusega, kuidas roostike kasutamist ja kaitset senisest paremini korraldada.
Seda hämmastavam on asjaolu, et keskkonnaministeerium on asjatundjate soovitusi järjekindlalt ignoreerinud. Pilliroogu kui ressurssi ei käsitle jätkuvalt ükski seadus ega arengukava. Selle asemel et korrastada pilliroo kasutamist ja kaitset, on keskkonnaministeerium külvanud hoopis täiendavat segadust, andes riigile kuuluvad rooalad riigimetsa majandamise keskusele, kus puudub täiesti selle ressursiga tegelemise pädevus.
Nii ongi paljud roovarujad sel aastal keskkonnaametisse roolõikamise õigust vormistama minnes põrganud olukorrale, kus ametnikud ei oska neid enam kuidagi aidata. Kuigi roolõikajad kipuvad tekkinud segaduses süüdistama nendega vahetult suhtlevaid keskkonnaameti töötajaid, on segaduse tegelikud põhjused hoopis Tallinnas. Nii ei jäägi roovarujatel muud üle, kui riigi tekitatud lolli bürokraatiat lihtsalt eirata. Kuid kas me tõesti soovime sellist riiki, kus “ülevalt” tulnud tobedustest saab jagu vaid neist mööda hiilides?
Proovisin kujunenud segaduses veidi selgust saada ja pöördusin kirjaliku küsimusega keskkonnaministri poole. Paraku sain vastuse, mis ei selgita mitte kui midagi. On isegi raske öelda, kas vastuse koostanud ametnik üldse küsimuse sisust aru sai. Paistab, et keskkonnaministeeriumis otsustavad roostike saatuse üle inimesed, kes pole isegi kuigivõrd roostikus käinud, rääkimata roostike kaitse ja kasutamise probleemide endale selgeks tegemisest.
Keskkonnaministeeriumil on aeg talveunest ärgata, sest roolõikuse hooaeg saab varsti otsa. Kes vastutab tekkinud segaduse ja roovarujatele tekitatud kahju eest? Jutt ettevõtluse edendamisest on vaid ilus muinasjutt, kui riigivõim veeretab pidevalt bürokraatlikke takistusi mõistliku looduskasutuse teele. Kui tahame tõesti täita oma eesmärgid elurikkuse hoidmisel, energiajulgeoleku tagamisel ja majanduse mitmekesistamisel, tuleb keskkonnaministeeriumil lõpetada roovarujate ahistamine ning luua mõistlik süsteem roostike kaitse ja kasutamise korraldamiseks.