Enda Naaber: Headus tuleb kodust, ja ka kurjus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Hiljutine Saarte Hääle arvamuslugu kurjusest ajendas mind seda lugu kirjutama...

Öeldakse, et elu ise õpetab inimesi. Inimene õpib oma kogemustest. Ometi on tark tegu osa saada ja selle eest tänulik olla kaasinimeste õpetustest.


Kõik kodud soovivad, et kõigil pereliikmetel hästi läheks. Ja kui oluliseks peetakse laste ja vanemate suhteis ema-isa nõuandeid.



Mu ema tavatses ikka ja alati öelda: lahenda asju ainult heaga. Võib-olla seepärast peangi ma heaolemist lausa loominguks... Elulaadiks! Ning arvan veel, et tänases ühiskonnas tuleb ikka rohkem ja rohkem võidelda kurjusega. Näiteks koolivägivallaga. Mitte koolis ei õpi noor inimene kurjust. Esimene pisik on siiski saadud kodust. Aga kurjus ei ole ju ometi viirusnakkus! Seepärast mõelgem kodudele, koduste tervisele ja soovile, kuidas elus läbi lüüa. Trügides? Rusikaga vehkides? Näkku lüües? Ei, veel kord ei!



Algul puutub inimesehakatis kurjusega kokku juba lasteaias. See nn kollektiivne kurjus võib osutuda tugevamaks millestki muust, näiteks inimestega läheduse tunnetamisest, inimestesse lausa armastusega suhtumisest. Abivalmidusest. Küllap seepärast peaks just need kollektiivid võtma vaatluse alla ahnuse ja kurjusega võitlemiseks.



Inimese sirgudes võib negatiivne temas kiiremini kasvada kui positiivne. Headus, abistava käe ulatamine... Kui 1960–1962 töötasin Leisi keskkoolis õpetajana, ei tundnud ma koolivägivalda. See on uuema aja nähtus. Aastaid talle panna on raske, kuid ometi on selge – see ei ole veel parandamatu ning aeg loeb, mil me hakkame uskuma, et headus peab võitma kurjuse. Viimast on iseäranis mitmesugust. Huligaanitsemine tuleneb sellest, vargusedki, joomahullus jne. See tegi aastaid tagasi kurjaks ühe mulle tuttava kollektiivi, kus üksteist sõimati, kadetseti ja madaldati. See oli haige kollektiiv Kuressaare linnas.



Viin võttis seal inimesi loogu. Positiivse paistel on aga mõjuv sära. Hellus, armastus, üksteise mõistmine. Kui palju loomingut on just neist lähtudes!


Kas mõtlev inimene võib olla kuri, küsin nüüd. Ei, ei või, Mõtleja (olgu see siis nagu prantsuse kujuril Rodinil, kellel on skulptuur “Mõtleja”) on ennekõike tark inimene. Ja vastupidi – tark inimene on ka mõtleja.



Kas tõesti? Nii see on. Tarkust õpetab elu, mis on puhas, siiras, mida inimene peab aardeks.


Luuleread ütlevad:


Tuli jälle külla kurjus,
vahtis hundisilmil...
Maailm tõesti ongi purjus
nagu võikas filmis.

Vargamäel elas kunagi kurjus, elas Oru Pearu hinges. Elas ka headus – Krõõda hinges. Väljamägede tõde aga kuulutab:


Ausal mehel mitu nime,
hüva veskituul.
Hellus on me eluime
ja ei ole luul!

Vargamäe Krõõda vaimsust otsib aeg tänaseski.



Maailm püsib headusel. Võideldes headuse eest, võitleme maailma eest, elu kestmise eest. Globaalne kurjus on sõdades. Riikide vahel, kodusõdades. Mõelge nüüd, kui palju inimesi iga päev seepärast hukkub!


Usk soosib headust. Aga kui palju inimesi ilma selleta elab! Ma tean mitmeid inimesi, kes igal hommikul kodutoas akna all seisavad ja küsivad endilt: aga mida ma täna inimestele head teen.



See pole lihtsalt romantilisus, see pole naiivsus. See on elutõe tunnetamine, et headus viib elu edasi, laseb elul paista sellisena nagu tema eesmärk on – headus sünnitagu headust! Vähemalt inimene loodab seda. Aga elus olevat lootustering kõige kaunim ring. Ning see on hingerikkus, selline, mis kallutab inimese inimeste ligi. Jah, selline inimene on tõesti rikas. On inimesterikas.



Iga päevaga muutub maailm ainult siis paremaks, kui selle rikkuse kingime kui kalli kingituse elule endale. Teadkem: kõik ööd ruttavad hommikuvalguse poole! Selle valguse poole, mis muudab elu õilsaks, eesmärgiliseks. Ning see omakorda annab jõudu minna keskpäevani, sealt õhtusse, lõpuks öösse, kuni kordub kõik.



Elus ongi mõni inimene nagu hommikuvalgus – nii jõuduandev. Olla hea – see on looming, mitte loosung. See on elu enda õige tunnetamine See on lihtsalt kirkaim elutõde. Kes on müütidesse põiminud pillerkaare pilvede all? Mõtete müüdavuse ja inimohke olemise? Inimene, aga kuri inimene. Ja temal pole loominguga midagi pistmist, sest hävitustöö pole looming.



Hea olla – see on looming! Soovigem, et see mõte ei ununeks hällist hauani, hommikuvalgusest hilisööni, üksi või mitmekesi olles, nukras või rõõmsas meeleolus, kodus või võõrsil... Headuse ja kurjuse teemat peaks pidevalt käsitlema, sellest artikleid avaldama, et jõuda nii ühe kui teise põhjuste juurde. Ja hoida inimesed valvsad märkama nii ühte kui teist...

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles