Enda Naaber: Inimene-looja on harukordne!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aastaid tagasi korraldas Saarte Roheline Liikumine linna lasteaedades mitmel korral joonistusvõistlusi. Ja ma mäletan, et tulemused olid ülihead. Lapsed joonistasid armastusega loodust, oma lemmikuid loomade ja lindude seas. Ja mõned ka inimesi.
Ükskord oli sellest 6-aastase Liisiga väike dialoog.
“Sa joonistasid seekord varese...”
“Jah. Sest keegi ei taha teda joonistada. Olevat kole lind oma “kraaksuga”! Aga mulle ta meeldib.”
“Miks ta sulle meeldib?”
“Sest ta on tark lind. Ema rääkis, et viinud ühel külamehel prillid nina pealt ära. See külaonu oli lindu enne püssist lasknud...”
Järgmisel aastal joonistas Liisi aga kolm armsat tüdrukut. Küsisin: “Kas nad on su sõbratarid?”
“Jah, nad on väga toredad tüdrukud. Alati aitavad, kui keegi on hädas.”
Võistlusnäitusel oli sel korral küll lemmikloomi, metsapuid, merd, päikest, kõiki aastaaegu. Ja ka inimesi. Ning ma ei tea miks, aga ma alustasin äkki oma ülevaate-arvamuse avaldamist väitega: “Inimene on harukordne!”
Ja kogu seltskonda haaras sellest äkki vaimustus ning nad hüüdsid kooris: “Inimene, inimene jah!” Ning I auhinna saigi Liisi “Kolm sõbratari”. Tüdruk oli õnnelik, elevil. Ja sellega nakatas ta ka teisi.
On läinud aastaid. Linnas on selle aja jooksul kultuurikeskuses ja raegaleriis ning kunstistuudios olnud palju maalinäitusi. Või võtame selle hiljaaegse, Ilmar Torni mälestusnäituse. Seal on ka inimene aukohal, kas aktidena või portreedena. Näiteks kunstniku “Kaluri käed”. Või sarjast “Inimene ja loodus”, “Janu”. Põhjamaa inimene on tema vabagraafikas kaunis, sest see inimene on tugev.
Inimene on inimest maalinud läbi sajandite ja küllaltki erinevalt. Ja teda maalida eeldab suurt aukartust elava ees. Mul oli kunagi võimalus jälgida kunstnik Aleksander Suumani maalimist Vilsandil. Ta kasutas looduse jäädvustamisel õhkõrnu värvitoone. Ja valmisid meistriteosed. Siis aga küsisin ma temalt: “Miks sa inimest ei maali?” Sass algul vaikis ja ma arvasin, et ta jääbki mulle vastuse võlgu. Aga siis pahvatas äkki: “Kui maalida inimest, siis täiuslikku inimest. Aga ma ei ole oma elus veel sellist kohanud...”
Mõtlesin pikalt tema ütlemise üle. Jah, tal oli õigus. Nii on ju oma hiilgeteosed loonud paljud kunstnikud alates kas või prantsuse kujurist Rodinist. Ja lõi ta ju “Mõtleja” (1880). Mis selles on võluvat? Kohati pateetiline hingeseisund. Ja ka akte on Rodin rohkesti loonud. Võime meenutada ka kaugemaid aegu. Korraga meenub Roerich.
Näiteks tema portree “Mägede taustal”. Mida suutis aga meie oma Köler? Teda hindan alates tema autoportreest (1859). Aga on ju tema eesti rahvusliku maalikunsti rajajaid. Tal on suurepärane portree oma emast ja isast. Või vaadakem “Tütarlast allikal”( 1859–62)! Ja just Peterburis võitis ta suure tunnustuse oma karakteersete portreedega.
Mõni aeg tagasi olin ühe poetessi raamatu presentatsioonil. Ta sõbrad ja tuttavad olid tulnud kõik lilledega. Ja kui nad seal nõnda reas istusid, mõistsin: kui palju headust kannab endas selline hetk, kui palju ilu, kui palju austust üksteise vastu! See oli heateopäeva sünd. Ja inimese jaoks. Aga just inimese sünni kohta on kirjutanud kirjanik Ave Alavainu: “Iga sünd on ime...”
Kirjanik on inimhinge insener. See on vana tõde. Ja kui palju on meid sellevõrra maailmas rohkem, kui me võtame endaga kaasa ka inimesed raamatutest (mitte ainult maalidelt). Näiteks meenub mulle Lev Tolstoi romaanist “Sõda ja rahu” Nataša. Imeline, habras, tundlik ja kaunis tütarlaps. Aga pole vaja otsida kaugelt erinevaid karaktereid. Aadu Hindi “Tuulise ranna” Mare on siin samas. Või Matis Tihu!
Ei pea elus olema kangelane, et sust lugu peetaks. Tark, aus ja õiglane inimene väärib alati lugupidamist. Ükskord suvel läksin koolilastega kirjanduslikule ekskursioonile mööda Saaremaad. Olime jõudnud Viidumäe alla, kui selgus, et bussis oli laste keskel tekkinud väike tüli. Mõtlesin: mida nüüd teha? Kuidas neid maha rahustada? Väljusime kõik bussist, mõned mossis nägudega.
Ja siis välgatas mul peas: koondan lapsed sõõriks ringmängu. Hakkame laulma ja unustame nõnda tüli. Ja tõesti – ringmängus olid kõigil jälle näod rõõmsad ning tüli ununenud. Siis mõistsin: kui ilus on selline ringmängusõõr inimesi. Kui ilusad on rõõmsad inimesed! Vihane inimene tekitab aga tülgastust... Viha on inimlik nõrkus, rõõm aga tugevus.
Kord küsisin ühelt tuttavalt, miks tal on just selline film teleris lemmikuks saanud. Ja mida ta vastas? “Tead, mulle on seal mõned inimesed nii lähedaseks saanud. Ma tahan huviga jälgida, mis neist saab, kuidas neil elus läheb.” Väga loogiline vastus.
Kui jälgime Tammsaare “Tõe ja õiguse” tegelasi, siis sellepärast, et ka nemad on meile lähedaseks saanud. Eriti Krõõt. Vaevamägedemail astub tõde teinekord longates, kuid jõuab sihile. Just tugev inimene viib tõe sihile.
Nii on meid ümbritsev täis miljardeid elusid ja seda ka kunstis, kirjanduses, muusikas. Ning ikka ja alati otsime sealt kõigest eluks endaks vajalikku. Teinekord lausa eeskujusid. Ja hea inimene su kõrval, sulle lähedal – see ongi õnn.
Mõistan, miks otsin igalt poolt õnnelike silmadega inimesi.
Neid tasub endas kanda kui aaret... Või arvab keegi teisiti?!