Ütle, mis su nimi on...
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimeste ees- või perekonnanimedele mõeldes satume väga huvitavatele asjaoludele. On nimesid, mis midagi tähendavad, on nimesid, mis midagi ei tähenda või on tihti lausa koomilised. Alustan oma perest, kus kõik nimed on tavalised. Mul on tütar Tiina, abikaasa Leo, õde Silja ja vend Haljand. Mu ema on Raissa ja isa Johannes.
Ema rääkis mõnikord ajast, mil Muhus hakati inimestele perekonnanimesid panema. Sest ükskord ma küsisin, miks on sel naisel seal Piiri kandis selline nimi – Mann Poleühtid. Ja oma vanemate kaudu teadis ema rääkida järgmise loo. Kui rahvas nimesaamiseks kokku tuli, küsitud igaühe käest, mida ta nimeks tahab. Aga ühes perekonnas ei teatud seda ja naine korranud kogu aeg: “Nime pole ühtid!” Siis öeldudki: “Saad nimeks Poleühtid.”
Nimi labidast
Tegelikult on Muhus väga palju perekonnanimesid, mis midagi tähendavad. Näiteks nimi Lasn. See sõna tähendab saarte murdes “labidas”. Mees öelnud nimepanekul: “Eks inimene ole ikka üks suur tööriist. Võtan nimeks Lasn.”
Aga siis on veel sellised perekonnanimed nagu Auväärt, Väärtnõu, Hobustkoppel, Heapost, Kõvamees, Tuulmägi, Kesküla, Mereäär jne. Saaremaal Tarkmees, Tammleht, Poopuu, Pajusaar, Heldemeel, Leivategija, Heinpõld, Jõeäär, Kaljurand, Kaljumäe, Kuldsepp, Laanemaa, Mäeorg, Orussaar, Voksepp, Õunpuu, Ennemuist, Eitea jpt.
Kust küll on inimesed endale perekonnanimesid leidnud – näiteks loomade (Ilves, Jänes, Karu, Oinas, Kass), kalade (Kala, Ahven, Siig, Räim, Haug), lindude (Kajak, Ööbik, Varblane, Vares) või puude (Tamm, Kask, Pihlakas, Haab, Vaher, Saar, Jalakas) järgi. Tähendusega nimed on ka Väli, Koppel, Mägi, Kelder, Arm, Aru, Helde, Jõgi, Meri, Kalju, Kallas, Kokk, Liiv, Väin, Noot jpt.
Öeldakse, et nimi iseloomustab inimest. Osaliselt on selles ütlemises tõde olemas. Ütle, mis on su nimi, ja ma ütlen, kes sa oled…
Nimemaagial on suur jõud. Näiteks mõnikord tekivad nn hüüdnimed. Ja mitte ainult lastel, kes liivakastis mängivad.
Nimedepanek oli omal ajal kindlasti üks suur omalooming. Väga palju on eestlastel liitnimesid: Heinmets, Saarväli, Rahumeel, Välinurm, Müürisepp, Ratassepp, Kurgpõld, Jõemets, Kruusmägi, Lillepõld, Orussaar, Randjärv, Pihelpuu, Põlluäär, Rahumeel, Raudsepp. Üsnagi omanäolised on nimed nagu Tarkus, Rikas. Ja neid ei olegi nii palju.
Millele paneb aga mõtlema näiteks nimi Pesti? Või Prooses? Või Raik? Mitte millelegi. Ja selliseid nimesid on eestlastel (sealhulgas saarlastel) ka väga palju. Samas on väga armastatud nimed Tuulik, Mägi, Nõu, Kivi, Kask, Saar.
Inimene on laenanud omale nimeks elust kõikvõimalikku. Alates putukatest, lõpeta-des tarbeesemetega.
Ka inimeste eesnimed on täielik omalooming! Levinumad on näiteks Jüri, Leena, Mari, kuigi viimasel ajal mitte, sest lapsele tahetakse panna ikka moodsat nime. Midagi uut ja vähekuuldut.
Kunagi rääkis üks tuttav, kuidas ta otsis oma tütrele nime. Vaagis kõiki. Siis aga kuulis järgmise loo. Helilooja Raimond Valgre oli ühel perel külas olnud ja mänginud seal oma akordioni, mänginud väsimuseni. Ööni. Kõik olid juba lahkunud, kui veel jäi mängijat kuulama üks väike tüdruk nimega Riina. Ja sellest sündinud heliloojal tango “Riina”.
“Vaat siis ma mõistsin, et ka minu lapsel peab Riina nimeks olema!” rääkis tuttav.
Kuidas aga mina valisin Tiina oma tütrele? Selleks oli kaks allikat. Kitzbergi “Libahundi” Tiina ja Galina Nikolajeva romaan “Võitlus teel”, kus peategelane on väga sümpaatne Tiina Karamõš. Kui ma abiellusin ja sain perekonnanimeks Nipsust, ei harjunud saarlased sellega ära ning küll nad moonutasid seda nime. Nii sai minust jälle Naaber.
Inimene võib nime rikkuda
Öeldakse küll, et nimi ei riku inimest, inimene võib nime rikkuda. Ja küllap see nii ka on.
Inimese nimi on midagi pühalikku, rohkemat, kui me seni oleme harjunud arvama. Seepärast peab inimene oma teed käima sirgjooneliselt, pahedesse kaldumata, sest halvustavat hüüdnime pole ju kellelgi vaja.
Väikesed lapsed oskavad teinekord oma suguvõsas väga asjalikud nimed panna. Näiteks tunnen ma lapsi, kel on koguni kaks mammat. Ühte nimetavad nad Liiva mammaks, teist Kihelkonna mammaks. Ja asi kõigile selge.
Samas on lapsed hüüdnimede suhtes väga tundlikud. Mäletan hästi ühe naabripere muret. Last oli lasteaias hakatud hüüdma Närbitsaks. Nimi väikesele tüdrukule ei meeldinud ja lasteaiast tuli ta koju alati suure nutuga. Nii kestis see pool aastat. See aeg kulus selleks, et tüdruk oma käitumisega tõestaks: ma ei ole mingi närbits! See tähendab, et ta hakkas lasteaias korralikult sööma, ei närbitsenud enam.
Kunagi ammu lugesin ajalehest Noorte Hääl, et kuskil töötas lastetoainspektorina Kristi Koll. Mida nüüd mõelda või öelda? Eks siingi ole igasuguseid veidrusi ja äraseletamatut.
Oma nime kannab iga inimene aga siis väärikalt, kui ta ise on väärikas.