Saarlased õpetavad Eestile demokraatiat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
27. augustil toimus Tallinnas Solarise keskuse Nokia kontserdisaalis Keskerakonna kaua ja põnevusega oodatud kongress. Keskerakonna põhikiri muudeti ebademokraatlikumaks. Võib isegi olla, et uuendused ei vasta põhiseadusele, sest nad piiravad erakonnaliikmetest rahvasaadikute õigust riigikogus südametunnistuse järgi hääletada. Selles osas soovitan Keskerakonna saadikutele, kes erakonna põhikirja selle punkti järgi erakonnast välja arvatakse, pöörduda riigikohtu poole palvega vastav säte üle vaadata ja tühistada lasta.
Kuigi need põhikirja muudatused pole rõõmu tekitavad, pole neid vaja ka karta. Pigem näitavad need muudatused nende algatajate hirmu teisitimõtlejate ees.
Savisaare tõehetk
Teine, hoopiski tähtsam selle ajaloolise kongressi päevakorrapunkt oli erakonna juhatuse ja esimehe valimised. Esimest korda polnud enne kongressi sada protsenti kindel, kes tulevikus erakonda juhtima asub. Mitu kompromiteerivat artiklit ajalehes Kesknädal näitas, et Edgar Savisaare leer ei olnud enam sugugi kindel, et enamus hääletab tema, aga mitte tema vastaskandidaadi Jüri Ratase poolt. Savisaar ise sai esimest korda oma elus aru, et ta pole mäekõrguselt oma vastaskandidaadist üle.
Erakonna kongress seisis seega ilmselt tõelise valiku ees.
Keskerakonnas, mida peetakse Eesti avalikkuses tihtipeale diktaatorlikuks üheinimesesõuks, ilmnesid demokraatlikud muutused. Ja nende demokraatlike muutuste juured ulatuvad Saaremaale: teatavasti olid just Kalle Laanet, varem riigikogus Saaremaad esindanud Ain Seppik ja Keskerakonna Saaremaa piirkond nende hulgas, kes algatasid demokraatlikud reformid Keskerakonna sees ja julgustasid Jüri Ratast erakonna esimeheks kandideerima.
Kaudselt võib paista, et erakonna kongressilt lahkusid nemad kaotajatena ja Edgar Savisaar väikse (ainu-)võitjana. Ta sai ju oma erakonnajuhi koha säilitada. Asjaoludesse süvenedes jääb aga hoopis mulje, et 27. augustil võitsid Eesti demokraatia ja ühiskond koos suurema osaga keskerakondlastest. Minu meelest on esimehe valimiste tulemus ka parim, mis võis juhtuda.
Esimest võitu näen ma tõigas, et selline kongress, kuhu mindi tulemust teadmata ja kus asuti lahtisi küsimusi lahendama, sai üldsegi peetud ja tsiviliseeritud viisil läbi viidud. (Millal selline asi Eestis viimast korda juhtuski?) See on tõeline demokraatia, milles mängivad peaosa argumendid, aga ka risk, et eesmärki ei saavutata ja kaotatakse, tulemuse etteennustamatus, ideede konkurents, võimuvõitlus ja lahkhelid.
Kui kõik on aga ette teada, on tegemist nn juhitud demokraatiaga. Seda mõistet seostatakse küll tema päritolu pärast ennekõike Venemaaga. Ent kaks päeva pärast Keskerakonna kongressi aset leidnud Eesti presidendi valimised, milles Indrek Tarand oma ütluse järgi osales vaid Toomas Hendrik Ilvesele diskussioonivõimaluse pakkumise pärast, toimusid just selles vaimus.
Samuti paistab väljastpoolt vaadates riigikogu töö pigem juhitud demokraatiana. Eesti meedias ringles aasta alguses ütlemine, et riigikogu olevat vaid kummitempel, mis tähendab, et võimuerakonnad panevad valitsuse ettepanekutele ilma suuremalt diskuteerimata lihtsalt pitseri peale.
Sel taustal võib eestlastele paista imelik, et päris demokraatia tähetund elati läbi just Keskerakonnas, keda Eesti avalikkus peab üldiselt omal ajal Ühtse Venemaaga sõlmitud koostöölepingu pärast kõige rohkem juhitud sisedemokraatiaga erakonnaks.
Ratase tulevik kaalul
Teine võitja on kahtlemata Keskerakonna tulevikulootus Jüri Ratas. Lõppev suvi ei olnud tal kindlasti elu kõige rahulikum ja muredevabam. Ta pani mängu ei midagi vähemat kui oma poliitilise tuleviku ja karjääri. Ta ei teadnud ju, milliseks võib kujuneda tulemus esimehe valimistel, ja kui teda oleks toetanud vaid 10–15 protsenti erakonna delegaatidest, siis ei saaks ta tulevikus sellele kohale enam kandideeridagi.
Ajakirjanikud tegid temaga küll intervjuusid ning pärisid tema plaanide kohta ja miks ta sellisesse lahingusse astub. Ent ma jäin kahtlema, kas Eesti avalikkus võttis Ratast päris tõsiselt. Olen enam kui kindel, et tegelikult on nii mõnigi eestlane seisukohal, et ainukene lahendus Ratasele ja nn siseopositsionääridele on minna arenguparteilaste ja sotsiaalliberaalide teed ning kas luua oma erakond või liituda mõne teise olemasoleva poliitilise jõuga. Ka pärast löödud lahingut kõlasid jutud sellest, et Ratase leeril ei jää üle muud kui Keskerakonnast lahkuda.
Jüri Ratas ise jäi aga oma veendumuste juurde, ei lasknud end teelt väärata ning kandideerimine tõi talle 41 protsenti delegaatide häältest. See on parim tulemus, mida ta sai saavutada, sest ühelt poolt sai ta kindlust, et ta ei ole eksinud üksiklane, kes ei taju meeleolusid ja võimuvahekorda erakonnas. Teiselt poolt ei saa mitte keegi talle ette heita, et ta olevat Savisaart kukutanud. Lisaks sellele sai Ratas teada, et Eestis kasvab inimeste hulk, kes pole rahul reformierakondliku poliitikaga ja toetavad Keskerakonna programmi. Samas ei näe nad Savisaares õiget inimest seda programmi teostama.
See tähendab, et Ratas on õiges erakonnas ja õigel teel. Erakonnast lahkuda oleks kõige valem samm, mida ta nüüd astuda saaks. Õige samm oleks nüüd ise konkreetseid meetmeid välja töötada selleks, et erakonna programmi teostada. Mina soovitan näiteks anda konkreetne vastus, miks on vaja kehtestada astmeline tulumaks ja kuhu saadud lisaraha Eesti tuleviku parendamiseks investeeritakse.
Võitis ka erakond
Kolmandaks võitis ka Keskerakond ise. Enamik põhjustest on juba ära toodud. Sellele lisaks võib mainida, et erakond pole demokraatliku võitluse tõttu lõhki läinud. See näitab erakonna tugevuse ja programmi tähtsuse kasvu. Edgar Savisaar ei saa ju väita, et mõne kuuga on üle 40 protsendi varem vankumatutest tema toetajatest-erakonna liikmetest hulluks läinud ja teiste liimi peale läinud.
Neljandaks oleks ka Edgar Savisaar tegelikult võitnud. Esimest korda oleks ta oma erakonna sees võitnud päris valimised tõsiseltvõetava vastaskandidaadi vastu. See on palju tugevam mandaat kui see, kui ta ilma vastaskandidaadita ja hõissa-hüüete saatel kinnitatakse (või nagu NL-i ajal 99% häältega). Siiski Savisaar ei võitnud. Edevale inimesele nagu Edgar Savisaar seda on, on üle 40 protsendi häältest vastaskandidaadile minek suur kaotus, sest olgem ausad, seda 40+ protsenti ei saa ta enam erakonnast tagakiusamisega välja ajada.
Tegemist on liiga suure, kriitilise massiga. Loomulikult saab ta kuidagiviisi Siiri Oviiri, Kalle Laaneti, Jüri Ratase, Ain Seppiku, Deniss Boroditši, Toomas Vareku, Lembit Kaljuvee, mõned Viljandimaa parteikaaslased, Saaremaa ja Ida-Virumaa piirkonna juhatuse ja veel mõned erakonnast välja heita.
Sellest aga ei piisa, sest siis jääks ikkagi veel ligi 600 liiget, kusjuures Savisaar ju ei tea, kes need 600 täpselt on. Nende taga on aga veel ligi 5000–6000 erakonnaliiget, keda ta ei suutnud oma kihutustööga enda poole tõmmata. Selline olukord võiks muuta ta paranoiliseks, panna teda hirmu tundma, et iga erakonnaliige võib olla tema vastu. Savisaare algatatud erakonna põhikirja muudatused näitavad, et ta elab põhimõtte järgi, et see, kes ta käskudele ei allu, on kohe tema vastu. Tegelikult see nii ei ole.
Savisaare retoorika, mida ta kasutas 24. augustil Kesknädalas avaldatud juhtkirjas, meenutas mulle 20 aastat tagasi Moskvas riigipöördekatse teinud inimeste sõnu selle kohta, et Gorbatšov olevat juba ammugi olnud USA leival, ameeriklaste poolt ära ostetud. Loe: Savisaar on agoonias, võitluses, mille ta varsti kaotab. Aga Ratas pole kindlasti mitte ära ostetud. Ta on ise öelnud, et võimule pääsemise nimel pole ta valmis kõike tegema.
Lõpuks jääb iga keskerakondlasest Saaremaa demokraat erakonna liikmeks. Demokraat võib ka kaotada. Head demokraadid laulavad: “Ükskord me võidame niikuinii.” See käib ka Keskerakonna muutmise kohta.