Piret Rauga suurrollist ehk Kui satud üksikule saarele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Öeldakse, et rasketes olukordades ilmnevad inimese iseloomuomadused kõige kirkamalt. Kas oled julgur või argpüks? Kas mõistad elu hinda? Kas unistused kasvavad või kahanevad? Kas suudad jääda iseendaks? Kas oled hea või halb?
Laura Ruohoneni näidendit Kuressaare linnateatri teisel püünel – Sadamaaidas (lavastaja Aare Toikka) – saadab edu just selles kirkuses. Esineb ju oma tuntud headuses Tallinna Draamateatri näitleja Kersti Kreismann. Ja Piret Rauk Kuressaare linnateatrist esitab oma suurrolli.
Nähtu-kuuldu põhjal arutasin edasi nõnda. Jah, "Yksine" on üllatava probleemiasetusega. See teravdab veelgi suhteid tegelaste vahel, kelleks on kaks naist ja üks mees üksikul saarel Läänemeres. Kõik nad mõtisklevad elu ja selle väärtuste üle, inimese üle. On mitmeid kulminatsioone ja erakordsust, on alasti kistud hingedraamat. On kütkestavaid, tugevaid kirgi... "Yksine" on suhtedraama.
Piret Rauga suurrolliks kujuneb see osatäitmine just seetõttu, et näitleja on mängumaneerilt väga vahetu, loomulik ja sugereeriv. Tervet lavastust täitev. Tema rõõmud on terve noodikiri do'st do'ni. On ka kahjurõõmu, valulikkust mitme rolli jagu.
Kui oskuslikult jaotab Piret Rauk oma häält tundemängus. Ja žestid ja kogu liikumine laval – see on suurepärane mäng. Jah, see on Rauga suurroll!
Ma olen liialt harjunud Kreismanni stiiliga, kuid seekordki jagub talle kiidusõnu, kuid Rauga puhul võin tunnistada: ma tundsin- tunnen teda näitlejana seni väga vähe. Seepärast vist see üllatuse moment tema osatäitmist hinnates.
Kuivõrd suudab näitleja laval osasse sisse elada, on ju mõistetav-tunnetatav juba esimese kümne minutiga. Nõnda haaraski Piret Rauga mäng mind kohe kaasa ja hoidis oma võimuses viimase hetkeni. Ja võin isegi öelda: vaimustas.
Niivõrd mitmekülgne oli see mäng. Väikesed detailid kasvasid suurteks, tegid etendusest romaanipikkuse loo. Ma analüüsisin terve teatriõhtu näitleja iga sammu. Kui täpsed need olid! Vaiksest rahust karjuva hüsteeriani väljendatud mõtted, tegevus haarasid oma ehtsuses. Jah, olen ikka pooldanud teatris lavastusi, kus tegelased mängivad loomulikult, vabalt... Seegi on Piret Rauga suur pluss.
Näidendi autor, kelle teoseid on tõlgitud 21 keelde, ei ole kitsi dialoogide või monoloogide mahlakusega. Valu ja rõõm sünnivad just sellest, nutt ja naer on nagu kaksikõed.
Piret Rauga suurroll toitub elust endast, probleemide rägastikust, annab näitlejale võimaluse olla vahetu. Sattunud üksikule saarele, poolduks tegelaste elu nagu kaheks – armuks ja hirmuks. Elu näitab halastamatult hambaid. Aga mis veel võlus Piret Rauga suurrolli juures? Siirus! Arvan isegi, et see roll on läbi kümne aasta Kuressaare linnateatris üks olulisemaid, võimsamaid, üks õnnestunumaid.