Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/12/11/12016820t1hb563.jpg)
Kuressaare linnateater rõõmustab tänavu lapsi oma jõululavastusega "Lumekuninganna ehk Purunenud peeglite kuningriik", mis esietendus 6. detsembril. Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilased kirjutasid nähtud etenduse kohta järgmist:
Meie klass käis reedel, 7. detsembril "Lumekuninganna" etendust vaatamas. Etenduses esines ka meie paralleelklassi poiss Vootele Mets.
Etendus oli natuke teistsugune kui raamat, aga huvitav ikka. Vootele mängis seal ka viiulit, mis oli väga ilus. Ta oskab väga hästi viiulit mängida.
Lugu algas nii, et koos elasid Kai, Gerda ja vanaema. Kai tahtis kangesti osata viiulit mängida, aga ta ei osanud. Lumekuninganna andis Kaile peegli, mis pani ka Kaid kurjaks ja õelaks muutuma. Varsti läks Kai Lumekuninganna juurde.
Siis tuli Gerdale pähe mõte, et äkki on nende lugu samasugune nagu raamatus nimega "Lumekuninganna". Korraga oli Gerda, nagu raamatu-Gerdagi, lilleaias, kus teda võttis vastu lahke naine. Kes armastas lilli, kuid ta tahtis, et Gerda tema juurde jääks. Aga Gerda pidi ju Kai üles otsima.
Korraga oli Gerda külmas ja kõledas kohas, kus elas palju vareseid. Üks tuli lahkelt tema juurde ja ütles, et ta nägi Lumekuningannat ja Kaid.
Siis tulid röövlid. Naisröövel tahtis, et Gerda temaga mängiks, kuid Gerda rääkis, et peab Kai üles otsima. Röövel ütles, et ta võib Gerdale Mökut näidata. Et Möku on rääkiv põder, keda ta vangis hoiab.
Kui röövel magama läks, ütles põder Möku Gerdale, et saab aidata. Siis ärkas röövel üles ja hakkas mõlemaga pragama.
Gerda raamatus oli kirjas, et raamatu-Gerda pääses röövlite käest minema, ja siis ütles röövel, et hea küll, võid minna ja Möku juhatab sind.
Varsti pidi Möku ära minema, sest tema kasukas nii tugevat külma ei pidanud, aga ta palus, et tuttav nõid annaks Gerdale kümne mehe jõu. Nõid ütles, et ta ei saa Gerdale anda rohkemat, kui tal juba on, sest ta südames on juba nii palju soojust ja headust.
Varsti jõudis Gerda Lumekuninganna lossi. Sealt leidis ta Kai. Aga Kai polnud üldse rõõmus, sest ta süda oli juba nii külm. Gerda istus Kai kõrvale ja puudutas Kai kätt. Korraga oleks Kai nagu külmusest üles ärganud ja oli nii rõõmus Gerdat nähes.
Nad läksid kiirustades tagasi ja nad nägid jõuluvana, kes ütles, et ta veel karistab kurja Lumekuningannat, et ta niimoodi endale pantvange võtab ja paneb ta sajaks aastaks kingitusi pakkima ja lund koristama. Varsti jõudsid Gerda ja Kai õnnelikult koju. Mulle meeldis see etendus, sest see oli südamlik ja muinasjutuline!
Anni Kuuseok 4.a klass
Etendus on tehtud Hans Christian Anderseni kuulsa muinasjutu "Lumekuninganna" järgi. Sellest on tehtud ka eestikeelne telelavastus, mis valmis aastal 1985 ja oli üks oma aja tuntumaid lastelavastusi.
Linnateatri etenduses mängisid Piret Rauk, Airike Vipp, Vootele Mets, Aime Käen, Tiina Marist ja Priit Lõhmus. Airike Vipp ja Vootele Mets on Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilased. Vaatemängu oli lavale seadnud Aarne Mägi.
Etendus rääkis poisist nimega Kai, keda meelitas jäälossi Lumekuninganna. Kai otsustaski sinna minna ja õde Gerda hakkas teda otsima. Ta sattus oma teel lilleeide ja röövlite juurde. Ta kohtas ka abivalmist põhjapõtra, kes oli valmis teda jäälossi viima. Gerda saabus koos Kaiga koju tagasi ja lumekuninganna sai karistuse: pidi tegema tööd jõuluvana juures.
Etendus oli väga hästi üles ehitatud. Kõiki asju oli piisavalt. Näitlejad näitlesid kõik väga usutavalt ja kohati oli tunne, et olen sealsamas kohapeal, kus sündmus aset leidis. Etendus erines päris palju telelavastusest, aga see oli pigem hea, sest selle võrra oli põnevam ka seda vaadata. Vaatemäng oli tehtud jõulusemaks, mis muidugi sobib praeguse ajaga, ja oli mõeldud 5–10-aastastele. Aga mulle, 15-aastasele, sobis ka seda vaadata.
Kõige rohkem meeldis mulle tegelastest põhjapõder, sest ta oli armas ja naljakas. Lemmiknäitlejat ma nimetada ei saa, sest minu arust mängisid kõik oma osa väga hästi. Nutikalt oli tehtud ka lava, sest taustaks olid projektori pealt näidatud liikuvad pildid ja laval oli ainult pink, kuid sellest kõigest piisas, kuna liikuvad pildid aitasid sisu edasi jutustada.
Kokkuvõtteks meeldis mulle see etendus, aga pean tõdema, et telelavastus meeldib mulle miskipärast rohkem. Võib-olla sellepärast, et see on klassika ja sellega on koos üles kasvatud.
Kerli Aksalu 8.a klass
Anderseni “Lumekuningannast” on tehtud palju teatritükke.
"Lumekuninganna ehk Purunenud peeglite kuningriigi" autor on Aarne Mägi. Etenduse kestus oli umbes 45 minutit.
Dekoratsioonide poolest oli lavakujundus napp. Näitlejate kostüümide osas oleks võinud põhjapõdral vähemalt sarved olla, kas või need laste omadki, mida kõikjal müüakse.
Kuigi lavastaja Aarne Mägi ütles Saarte Hääles, et "... mulle ei meeldi papist maailm, mina eelistan puhast lava", siis vaidleksin natuke vastu: see etendus oli ju siiski mõeldud lastele, kellele just meeldibki "papist maailm". Oleks olnud ka meeldivam, kui näitlejad oleksid ise laulnud, mitte plaadimuusika järgi suud liigutanud. Aga näitlejad olid ikkagi väga tublid. Olgu selle kujundusega, kuidas on, etendust oli siiski meeldiv vaadata.
Kaili Põder 8.a klass