Urve Vakker: hariduses võimalused võrdseks

Saarte Hääl

Lümanda põhikooli õpetaja ja ametiühingu usaldusisik Urve Vakker esitas haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole, rahandusminister Jürgen Ligile, riigikogu kultuurikomisjoni esimehele Urmas Klaasile ja riigikogu rahanduskomisjoni esimehele Sven Sesterile 5. detsembril pöördumise, kus väljendab muret väikeste maakoolide rahastamispõhimõtete ja eelarve koostamise üle, mis ei arvesta koolide tegelikke vajadusi ja regionaalset asukohta.

Pöördumises pealkirjaga "Võrdsed võimalused hariduses" rõhutab kehalise kasvatuse, ühiskonnaõpetuse ja ajalooõpetaja Urve Vakker, et väljendab ametiühingu seisukohti, kirjutades järgmist:

"Õpetan õpilastele, et riigi kõige tähtsam põhiseaduslik ülesanne on tema kodanike kaitse, uue noore põlvkonna kasvatamine-õpetamine, meie rahvuse ja kultuuri säilitamine, aga igapäevane tegelik elu, koolide rahastamismudel ja väljakujunenud olukord neid põhiseaduslikke põhimõtteid ei arvesta. Ka põhikooli riiklik õppekava ja PGS-i täitmise kohustus on kõikidel koolidel, olenemata kooli asukohast ja õpilaste arvust.

Mõned murekohad:

1. Ettepanek on, et rahastamismudel arvestaks ka reaalset õpilaste arvu 1. septembri seisuga – kui õpilaste arv kasvab, siis peaks olema võimalik taotleda ja eraldada lisaraha, et vajadusel katta uue õppeaasta I poolaasta palgakulusid.

Meie seisukoht, et üldhariduse rahastamissüsteem tuleks muuta vähem sõltuvaks õpilaste arvust koolis. Väike maapõhikool on lisaks hariduse andmisele ka huvikool, kus ääremaa õpilane saab osaleda erinevates ringides ja mitmekesistel üritustel, mida õpetajad viivad sageli läbi oma vabast ajast ja väga väikese tasu eest või hoopis tasuta (meie õpetaja on veel maa sool).

2.1. Tuleb muuta olukorda, kus ühe "õpilase hinnaks" võib kujuneda summa, mis kuluks terve klassikomplekti ülalpidamiseks õppeaastas. Oleme seisukohal, et rahastamismudel ei tohiks "töötada" nii, et suured koolid saavad lubada õpetajatele paremaid palga- ja töötingimusi, näiteks abiõpetajat ja tugispetsialiste palgates, samal ajal kui alla 90 õpilasega koolides ei ole enam võimalik riigi eraldatava toetusega pedagoogide palgakulusidki katta. Hariduse andmisel ja suhtumisel Eestimaa erinevates piirkondades peaks ju kehtima võrdse suhtumise printsiip.

2.2. Väljavõte rahandusministeeriumi leheküljelt: "Lisaraha ei eraldata III kooliastmes, kui õpilaste arv kolme klassi peale kokku on seal väiksem kui 30." Kui keskmiselt 10 õpilasega klassis saaks kool pea- ja lisaraha kolme klassi peale kokku 3x 17 = 51 õpilase eest, siis keskmiselt 9 õpilasega klassis saaks kool ainult pearaha, mis kolme klassi peale kokku oleks 3x 9 = 27 õpilase eest. Seega õpilaste arvu vähenemine alla jätkusuutlikkuse piiri tähendaks vahendite vähenemist peaaegu poole võrra!

Millises seaduses või dokumendis on lahti seletatud kooli "jätkusuutlikkuse" mõiste? Miks jätkub veel lisaraha suurematele koolidele, kes palgarahaga niigi välja tulevad? Kelle otsusega on tegemist? Demokraatia printsiip on: kelle kohta otsuseid vastu võetakse, peab saama sõnaõiguse ja oma seisukohti kaitsta. Ei ole selge, kes ja miks on otsustanud, et 27–29–20 õpilasega kool III astmes on või ei ole jätkusuutlik. Antud juhul võetakse ära sealt, kus elatakse niigi miinimumi võimalustega, ja antakse neile, kellel õpilaste pearahast tulenevalt on palgafondi piisavalt.

3. "Eesti riik" peaks olema ka regioonides elavad inimesed, mitte ainult suurlinnades ja keskustes. Miks ei suudeta säilitada koefitsiente, arvestades erisusi, nagu need kunagi olid? Meie õpetajate koolituskulud, õpilaste üritustele viimine, olümpiaadid jm kulud on palju kordi suuremad võrreldes keskustega, kuid Eesti riik ei suuda seda märgata.

4. Oleme seisukohal, et klassijuhatamistasu tuleb eraldi säilitada. Kohtudes juristiga, siis tema nõuanne oli, et tasuta tööle ei saa kedagi sundida. Tean, et kõlab vastulause: see on omavalitsuse ülesanne. Kuid ka omavalitsused on viidud pearahapõhilisele rahastamismudelile.

5. Uus õppekava näeb ette rida kõrvalteenuseid, tugispetsialiste koolis: logopeed, tugisüsteemid, sotsiaalpedagoogid jne. On probleemne, miks neid lahutamatuid õppetöö osasid ei rahastata samuti riigi eelarvest? Näiteks ka PGS-i § 52 ühe õpilase õpetamisele keskendatud õpe – kes tasustab ülejäänud tunnid, sest 8 tundi nädalas ei ole piisav õppekava nõuete täitmiseks (rahandusministeeriumi lehelt väljavõte: "Võrreldes eelmise aastaga on lisatud põhirahastusse kaks uut õppeliiki – HEV täitumuspiiriga 4 õpilast klassid ja üksikule õpilasele keskendunud õpe. Vahendeid arvestatakse neile 8 h õpilase kohta, väikeklassis kolmest õpilasest alates 20 h klassi kohta."). Kelle otsus ja millistel kaalutlustel rahastatakse ühe õpilase õpet vaid 8 tunni ulatuses?

6. Rahastamisel peaks kõikide koolide juhtimiskuludesse olema arvestatud direktori palk 1,0 ametikoha ulatuses ja õppealajuhataja vähemalt 0,5 ametikohta.

7. Pidev enesearendamise võimaldamine on kindlasti olnud õpetajale üks motivaatoreid. Kui vähendada koolituskulusid, vähenevad direktori võimalused õpetajate motiveerimiseks veelgi. Samuti väheneb õpetajaameti atraktiivsus, sest väheneb õpetaja vabadus ise oma arenguteed planeerida ja kujundada.

8. Vanempedagoogi ametijärgu (lisaosa pedagoogile) senine rahastamismudel näeb ette, et seda tasustab kohalik omavalitsus. Kui on väljatöötamisel uus rahastamismudel, kas on ette nähtud kogu pedagoogide töötasu garanteerimine riigi eelarvest?

Meie kooli on külastanud väga palju erinevaid inimesi. Kõik nad on vaimustunud meie õpilassõbralikust keskkonnast, säravatest õpilastest ja õpetajatest, korras koolihoonest. Need on väärtused, mida tuleb hinnata ja säilitada meie haridusruumis.

Kui 1971. aastal loodi laul "Kuni su küla veel elab", oli suur väikekoolide sulgemise laine Eestimaal, siis päästsid meie maaelu sovhoosid-kolhoosid, sest nemad võtsid üle väga paljud riigi funktsioonid (sh koolide, teiste laste- ja kultuuriasutuste ülalpidamise).

Oleme Eestimaa läänepoolseim vald ja tõesti väikevald ning asume keskustest väga kaugel, kuid oleme ise oma tegevusega panustanud sellesse, et äärealadel säiliks inimväärne elu. Meie vallas on väga tugev kultuurielu, tegutsevad seltsid, on palju väikeettevõtteid, kuid kõik me tunnetame, et riik oma inimesi siin Eestimaa äärealal ei toeta, oma suhtumisega väljendab lausa vaenulikkust.

Tänapäeval on saanud paratamatuks asjaoluks, et "kuni su väike kool veel elab, elad sina ka, Eestimaa ääreala". Oleme seisukohal, et eluväärse elu säilitamine ka maal on riigi ülesanne, tema regionaalpoliitika esmaülesanne. Palume vähegi võrdsemaid tingimusi meie õpilastele õppetöö korraldamiseks Eesti Vabariigis."