Sõjaajal ei keelatud jõulude pidamist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolm päeva enne jõule on toomapäev. Lühikeste hämarate päevade ja valge maa aeg. Juba varahommikul tõusis küla kõigist korstnaist suitsu. Veel valitses vaikus, enne kui vesi keema läks.
Pea igas peres läks karvavõtmiseks. Armutul sõjaajal liha isevarumise tava ei murdunud. Seda ka rinde heaks võetavate ränkade normide koorma all. Ühmati vaid, et naised keedavad vett, et jõuluks söömarenn puhtaks pesta, ja kuuma veega leotati ka peenestatud suhkrupeeti, et toota kodust suhkruasendajat.
Jõuluks keedeti vett ka õllemeski jaoks. See käärinud meski pidi toomapäevaks juba tammistes kehades klaarima.
Õllepruulimist Saaremaal ei teadnud ei Hitler ega Stalin keelata, sest nad olid viinamägede maade mehed.
Sulatati ka lambarasva, millesse lisati pisut riidevärvi, et valada tahiga varustatud torudesse värvilisi jõuluküünlaid hanguma. Vaagnatel lebasid punapõsksed õunad, oodates klaaskuulikeste asemel kuusele riputamist.
Lapsed lubati koolist koju vaheajale. Kes linnas koolis käisid, nendele oli maapere jõululaud õnnistuseks. Enne jõuluõhtut pidid nad tube koristama ja kuuske ehtima. Tühjadele poeriiulitele kogunes tolmu. Seda ei ostnud keegi.
Sakslased ei keelanud ristiusu pühi pidamast. Nemad panid isegi idarindel punkris küünla põlema.
Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.