Kui ravim saab otsa

Kui oled noor ja terve, pole sul apteeki eriti asja. Kui, siis ehk sidemerulli või peavalutableti pärast.

Mida vanemaks ja kulunumaks saad, seda enam hakkavad kimbutama tõved, mille hirmutamiseks kirjutab tohter välja kibedaid rohtusid. Vanasti, sel põlatud vene ajal, oli nii, et läksid, retsept näpus, apteeki. Tulid sealt rohukarpide ja -pudelitega tagasi ning võisid neid kohe tarvitama hakata.

Sama ravimi kasutajaid on mitu

Nüüd on asi vähemalt maal teisiti. Paljusid ravimeid, mida tohter välja kirjutab, apteegis lihtsalt pole – neid peab sinna tellima. Saan aru, et kui inimene põeb mõnd haruldast haigust, võib tõesti juhtuda, et just nimelt seda ravimit kohe võtta pole, aga et igapäevast vererõhu-, südame-, suhkrutõve- või muud rohtu apteegist tellimata ei saa, paneb mind juba pikemat aega imestama ning teeb ka meele mõruks.

Igas piirkonnas elab ju inimesi, kes kasutavad aastaid ühtesid ja samu ravimeid ning neid inimesi ei ole üks ega kaks.

Tavaliselt saadakse arstilt ühe retseptiga kahe kuu ravimid. Olen paraku ise pidanud mitu korda tõdema, et apteeki minnes seal mulle vajalikku rohtu ei ole, vaid seda peab ravimifirmast ette tellima. Kui see juhtub nädala keskel, siis saabub ravim tavaliselt järgmiseks päevaks, ent kui reedel tellida, ei jõua ravim kohale enne esmaspäeva.

Kui tegemist on aga elutähtsa ravimiga nagu näiteks süstitav insuliin diabeetikul, südamehaige rütmihäirete vastane ravim või vererõhuhaige rohi?

Apteek jätab haige südamerahuga kolmeks-neljaks päevaks ravimita. Olen ise sattunud sellisesse olukorda ja jooksnud sõna tõsises mõttes elu eest mööda teisi haigeid, et endale kolmeks päevaks ravim saada.

Apteek manitseb, et seda, kas rohtu jätkub, tuleb ise jälgida ning mitte jätta selle ostmist viimasele päevale. Unustajad on tavaliselt aga vanad inimesed, kel muidki muresid ning kelle tähelepanu ja meelespidamine pole enam endine.

Mulle jäi meelde paari suve tagune juhtum, kui ootasin Orissaares bussi ja üle tee poe juurest tuli küllalt raske sammuga minu juurde elatanud naine. Istus pingile ja hakkas otsmikku kuivatama, ise raskelt hingeldades. Küsisin, kas tal on paha ja kas saan kuidagi aidata. Ta ütles, et käis perearsti juures, kes kirjutas talle mitu ravimit südamehaiguse ja muude tõbede vastu. Kui ta siis apteeki läks, selgus, et kahte rohtu apteegis praegu pole, need peab tellima. Ühe rohu saaks kätte homme, aga teisega läheb kauem.

Tal oli bussiga sõita 15 kilomeetrit, aga kodust bussipeatusse tulla 3 kilomeetrit, mida ta jala käia ei suutnud. Täna tõi naaber ta bussile ja viib tagasi, aga homme ta lihtsalt enam ei suuda tulla. Kodus tal telefoni pole – nii ei saa ka küsida, millal teine ravim apteeki jõuab.

Probleem puudutab paljusid

Kuna olin probleemiga rohkem kui tuttav ja inimese vaev oli tema näost näha, siis soovitasin talle, et ärgu ta mitte homme tulema hakaku, vaid las keegi helistab näiteks ülehomme ja küsib, kas kõik ravimid on kohal ja äkki saab ka keegi teine need ära tuua.

Ma ei saa aru, kas tõesti ei saaks apteegis hoida kas või ühte portsu ravimeid, mille puhul on teada, et seda rohtu tarvitab mitu inimest. Nii ei juhtuks olukorda, kus inimene tuleb suure vaevaga apteeki, et saada ravim, kuid peab lahkuma tühjade kätega.

Perearst imestab, et haige seisund on halb, kuid ega tema tea, kuidas rohu võtmise ja selle kättesaamisega lood on.

Ma ei räägiks asjast, kui ei teaks, et see probleem puudutab paljusid Pöide, Orissaare ja Laimjala valla elanikke, kes ostavad oma ravimid Orissaare apteegist, kuna nende perearstid töötavad siin.

Viimases hädas ei jää muud üle, kui sõita Kuressaarde. Kui aga autot pole või ei suuda ise sõita? Tean ka seda, et olukord on apteegiti erinev, aga ei tea selle põhjust, on ju need kõik maa-apteegid.

Ikka ja jälle on kerkinud küsimus, kas apteek on haigete aitamiseks kui arsti käepikendus või selleks, et kalleid välismaa ravimeid müües tulu teenida ning lasta haigeil, kes tavaliselt on vanad inimesed, asjatult joosta ja maksta autojuhile, kes neid mitu päeva järjest rohtu ostma sõidutab. Kas seda olukorda ei annaks parandada?

Vanasti öeldi, et inimesel, kes suudab haige olla ja haigena veel arsti ukse taga istuda, peab olema raudne tervis. Minu arusaamist mööda peab praegu see inimene, kes veel suudab mitu päeva oma ravimit taga ajada, lausa surematu olema.